Lauluraamat

Gaudeamus igitur,
Juvenes dum sumus
Post jucundam juventutem,
Post molestam senectutem
Nos habebit humus!

Ubi sunt qui ante nos
in mundo fuere?
Vadite ad superos,
Transite ad inferos,
Hos si vis videre.

Vita nostra brevis est,
Brevi finietur,
Venit mors velociter,
Rapit nos atrociter,
Nemini parcetur.

Vivat academia,
Vivant professores,
Vivat membrum quodlibet,
Vivant membra quaelibet,
Semper sint in flore!

Vivant omnes virgines
Faciles, formosae,
Vivant et mulieres,
Tenerae, amabiles,
Bonae, laboriosae!

Vivat et respublica
Et qui illam regit,
Vivat nostra civitas,
Maecenatum caritas,
Quae nos hic protegit!

Pereat tristitia,
Pereant osores,
Pereat diabolus,
Quivis antiburschius,
Atque irrisores!

Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
„Eesti, Eesti, ela sa!”

Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa,
oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!
Must on sinu mullapinda, mida higis haritud.
Must on kuub, mis Eesti rinda
vanast’ juba varjanud.

Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead.
Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu!
Kostku taeva poole põrmust:
„Eesti, Eesti ela sa!

Rõõmus üliõpilane
Olen mina alati.
Kui ma rändan mööda ilma,
Pole muret iialgi.

Refr. :,: Ma rõõmus siin, ma rõõmus seal, :,:
Siin ja seal on meie kodumaa.
Ubi bene, ibi patria!

Olen mitmes linnas käinud,
Mitmes ülikoolis ka;
Viimaks Tartu linna jõudsin,
Et siin veidi kolada.

Refr. :,: Ma rõõmus siin … :,:

Raamatud ja kõik muu puru
Jäägu minust eemale,
Rõõm ja lust see ikka olgu
Alati mu saatja.

Refr. :,: Ma rõõmus siin … :,:

Kui mul raha taskus pole,
Voorimees ei sõida ka,
Ratsutan siis kitsepulka,
Iseendal voorimees.

Refr. :,: Ma rõõmus siin … :,:

Kui ma viimaks järel mõtlen,
Mis kord saatus minust teeb,
Aasta viie-kuue pärast
Minust buršvilister saab.

Refr. :,: Ma rõõmus siin … :,:

Eestimaa, mu isamaa,
kuis mull’ armas oled sa!
Murravad ka tormid, tuuled
Taara iidsed tammepuud,
siiski hüüavad mu huuled:
:,: Eestimaa, sull’ annan suud! :,:

Eesti vaprad vanemad
vaimuvallast vaatavad.
Peas neil paistvad pärlikroonid,
võidulaulud nende suus.
Neil on kuninglikud troonid,
:,: kuldsed kandled palmipuust. :,:

Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,: viimse veretilgani! :,:

Väike küünal, sära, näita valgust öös.
Ära kustu ära katsumuste sees.
Väike küünal, sära, näita valgust öös.
:,: Ära kustu ära katsumuste sees. :,:

Puhtas säras loitku sinust valgusläik
enne kaunist koitu, et ei kaoks su helk.
Puhtas säras loitku sinust valgusläik
:,: enne kaunist koitu, et ei kaoks su helk. :,:

Väike küünal, sära, näita valgust öös.
Ära kustu ära katsumuste sees.
Väike küünal, sära, näita valgust öös.
:,: Ära kustu ära katsumuste sees. :,:

Sõbrad tõuskem üles püsti,
las nüüd kõlada meie laul.
Pangem käsi südamele,
andkem tekeldades au!

Vaatkem meie lipuvärve:
valge, karmiinroosa, must.
Värvid tuletagu meelde,
kinnitagu meie lubadust:

“Eesti keelt, kultuuri hoiame,
harime end kogu elu!
Eesti – sinu nimel õpime,
edendame sinu elu,
sest et teadmised on ilu!”

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani!
Mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest’ õnnista’,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

Dievs sveti Latviju,
Mus dargo teviju,
Sveti jel Latviju,
Ak, sveti jel to!

Kur latvju meitas zied,
Kur latvju deli dzied,
Laid mums tur laime diet,
Mus Latvija.

Lietuva, Tėvyne mūsų,
Tu didvyrių žeme,
Iš praeities Tavo sūnūs
Te stiprybę semia.

Tegul Tavo vaikai eina
Vien takais dorybės,
Tegul dirba Tavo naudai
Ir žmonių gėrybei.

Tegul saulė Lietuvoj
Tamsumas prašalina,
Ir šviesa, ir tiesa
Mūs žingsnius telydi.

Jeszcze Polska nie zginęła
Kiedy my żyjemy.
Co nam obca przemoc wzięła,
Szablą odbierzemy.

Refr. Marsz, marsz, Dąbrowski,
Z ziemi włoskiej do Polski.
Za Twoim przewodem,
Złączym się z narodem.

Przejdziem Wisłę, przejdziem Wartę,
Będziem Polakami.
Dał nam przykład Bonaparte,
Jak zwyciężać mamy.

Refr. Marsz, marsz, Dąbrowski..

Jak Czarniecki do Poznania
Po szwedzkim zaborze
Dla ojczyzny ratowania
Wrócim się przez morze.

Refr. Marsz, marsz, Dąbrowski..

Już tam ojciec do swej Basi
Mówi zapłakany –
Słuchaj jeno, pono nasi
Biją w tarabany

Du gamla, du fria, du fjällhöga nord
Du tysta, du glädjerika, sköna!
Jag hälsar dig, vänaste land uppå jord,
:,: Din sol, din himmel, dina ängder gröna. :,:

Du tronar på minnen från fornstora dar
Då ärat ditt namn flög över jorden.
Jag vet att du är och du blir vad du var,
:,: Ja, jag vill leva, jag vill dö I Norden! :,:

Deutschland, Deutschland über alles,
Über alles in der Welt,
Wenn es stets zu Schutz und Truze
Brüderlich zuzammen hält.
Von der Maas bis an die Memel,
Von der Etsch bis an dem Belt:
:,: Deutschland, Deutschland über alles,
Über alles in der Welt! :,:

Deutsche Frauen, deutsche Treue,
Deutscher Wein und deutscher Gang
Follen in der Welt behalten
Ihrer alten schönen Klang,
Uns zu edler Tat begeistern
Unser ganzes Leben lang.
:,: Deutsche Frauen, deutsche Treue,
Deutscher Wein und deutscher Gang. :,:

Einigkeit und Recht und Freiheit
Für das deutsche Vaterland!
Danach laßt uns alle streben
Brüderlich mit Herz und Hand!
Einigkeit und Recht und Freiheit
Find des Glückes Unterpsand.
Blüch im Glanze dieses Glückes,
Blühe, deutsches Vaterland!

Oi maamme, Suomi, synnyinmaa!
Soi sana kultainen!
Ei laaksoa, ei kukkulaa,
Ei vettä, rantaa rakkampaa
Kuin kotimaa tää pohjoinen,
Maa kallis isien!

Sun kukoistukses, kuorestaan
Kerrankin puhkeaa;
Viel lempemme saa nousemaan
Sun toivos, riemus loistossaan,
Ja kerran laulus, synnyinmaa,
Korkeamman kaiun saa!

See on nii seatud, et aeg ei peatu,
vaid aina edasi tõttab.
Ja päevad läevad ja aastad mööduvad.
Ja sul on kiire, on väga kiire,
sa aina kuhugi tõttad.
Ja päeva püüad ja märkamatult
õhtu ongi käes.

Ei, aeg ei peatu, ei, ei.
Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Sa peatu hetkeks ja mõtle veidi
kesk vaikust kiirustamata.
Sest aastad läevad ja päevad mööduvad.
Mis saab, mis tuleb,
kui kaugel oled, kas tead ka kuhu nii tõttad.
Kui ootad veidi, näed,
järele sul jõudnud ongi päev.

Ei, aeg ei peatu, ei, ei.
Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Mis saab, mis tuleb,
kui kaugel oled, kas tead ka kuhu nii tõttad.
Kui ootad veidi ja seisatud, siis paremini näed.

Ei, aeg ei peatu, ei, ei.
Ei, aeg ei peatu, ei, ei.

Külmadest talvedest isu sai otsa
ja lõunasse asusin teele.
Päev päikest täis - kõik kaunis näis.
Kohtasin tüdrukut tumedasilmset,
kes kõneles võõramaa keeles.
Kaks sõna vaid, mul tuntuks said.

Refr. Besame mucho -
maailma veetlevaim viis, tundus see siis.
Besame mucho-
“Suudle jah, suudle mind veel” - tähendas see.

Rännud said otsa ja tagasi olen ma
ammugi kodustel teedel.
Nüüd juba tean - vaid siin on hea.
Palju läks kaduma aegade rutus,
kuid miski on siiani meeles -
kaks silma suurt, kaks punahuult.

Refr. Besame mucho …

Oo burši hiilgus endine
miks kuskil sind ei taba?
Ei sina enam uuene,
aeg kuldne, vapper, vaba.
Ma vaatan ümber asjata,
sa oled kadund jäljeta!

:,: O jerum, jerum, jerum,
O quae mutatio rerum? :,:

Nüüd burši mütsi katab tolm
ja riismetes ta lagi.
Ka mõõka söönud rooste helm
ja kustunud ta vägi.
Kommersilaul on kaugenud,
rapiirilöögid raugenud.

:,: O jerum, jerum, jerum,
O quae mutatio rerum? :,:

Kus on kõik need, kes õigelt teelt
ei kõikund ega langenud?
Kes veinis, rõõmus tõstis meelt,
kui Kalev olid kanged.
Nad läksid longus nägusi
vilistlasmaale tagasi!

:,: O jerum, jerum, jerum,
O quae mutatio rerum? :,:

Sääl seab nüüd nukker ametmees
üks kokku relatsioone
ja teine ohkab õppetöös
ning see teeb retsensioone.
Üks sõimab pattu higi sees
ja too on mures ihu eest.

:,: O jerum, jerum, jerum,
O quae mutatio rerum? :,:

Üks õudsel pinnal hõõrudes
veab piire, külvab iva,
ja teine hõõgub müüritöös
ning see säeb tänavkiva.
Üks suhkrut surub naeritest
ja too teeb jõudu koseveest.

:,: O jerum, jerum, jerum,
O quae mutatio rerum? :,:

Kuid külmuda ei ilmaski,
või burši süda õige.
Tões nagu praegu naljaski
hea mõte üle kõige.
On kadunud küll nooruskuum,
kuid järel jäänud vana tuum.

:,: Ja seda hoidkem õige,
ning hoidkem üle kõige! :,:

Seepärast sõbrad andkem käed,
et elluksid kui enne
Me vanad, pühad sõprusväed
täis ustavust ja õnne!
Ja tõstkem kannud, olgem hoos,
kõik vanad buršid jälle koos.
:,: Ja truudus nagu enne
ja truudus nagu enne! :,:

Edelweiss, Edelweiss
kaunis lilleke väike,
helge õis, valge õis
näen sind kui tõuseb päike.

Hommikul värskelt nii õitsed sa,
õitsed ainult mulle
Edelweiss, Edelweiss
laulu laulan nüüd sulle.

Süda, kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti – isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha –
sind ei iial unusta!

Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin.
Sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin.
Minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa –
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.

Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta.

Tuhat korda kas või alata,
tuhat aastat tõusu, mitte luigelend.
Oma rahvust maha salata
sama ränk on nagu orjaks müüa end.

Refr. Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi.

Tuhat kõuehäälset küsijat:
Vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.

Refr. :,: Eestlane olen ja eestlaseks jään …

Nende mehiste meeste moodi. :,:

Kui olin väike tütarlaps,
küsisin emalt, mis on meil ees:
„Kas on ka päevad päikest kõik täis?“
Ema mul vastas vaid:

Refr. „Ei me ette tea,
mis elu meil tuua võib.
Kuid ometi see, mis peab,
:,: tuleb kindlalt kõik.“ :,:

Möödusid aastad, suureks sain,
küsisin õrnalt armsamalt ma:
„Kas palju õnne ootamas meid?“
Armsam mul vastas vaid:

Refr. „Ei me ette tea..“

Nüüd, kus mul endal lapsed on,
küsivad nemad: „Mis ootab meid?
Kas on me elu rõõmus ja hea?“
Mina siis vastan neil:

Refr. „Ei me ette tea..“

Ei ole veel ma selles eas,
et nii kaua kuuvalgel ööl
võiksin seista väraval siin.

Sa mine nüüd ja meeles pea
kaugeid tähti, kuigi neid näed,
kaasa neid taevast ei vii!

See hetk on sulle imeilus romantika,
küllap mulle siin koiduni
sellest räägiksid sa.

Kuid pole veel ma selles eas,
et nii kaua kuuvalgel ööl
sinu kõrval seista võiks ma.

Sa oled hea, rohkem kui hea,
ning võib olla, et ootuse eest
ka tasuks tunded kord saad.

See hetk on sulle imeilus romantika,
küllap mulle siin koiduni
sellest räägiksid sa.

Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta’ –
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.

Tahan õige tasa laulda,
tasa kannelt helista’,
et ei sind, mu kõige kallim,
lauluga ma tülita.

Aga kui torm minu kandlelt
kostab siiski kõrvu sull’,
siis sa ise oled süüdi:
miks nii armas oled mull’!

:,: Sina kevadel tuled ja õisi mul tood,
ära kadunud õnne mul tagasi tood. :,:

Refr. :,: Ei takista vallid, ei takista kraav,
kui kokku tahab saada üks õnnelik paar. :,:

:,: Sina kinkisid mulle üks sinine õis,
mis ikka ja alati meeldida võib. :,:

Refr. :,: Ei takista vallid.. :,:

:,: Sina oled üks kenadam lillede õis,
ei iial ma sinust küll lahkuda või. :,:

Refr. :,: Ei takista vallid.. :,:

:,: Aga maalitud lilledel lõhna ei ole
ja sunnitud armastus südamel kole. :,:

Refr. :,: Ei takista vallid.. :,:

:,: Kui kaugele viivad mind saatuse tiivad
ja maha jäävad kodumaa rannad ja liivad. :,:

Refr. :,: Ei takista vallid.. :,:

:,: Veel olemas redelid, purjed ja muud,
ei takista keegi kaht südant, mis truud. :,:

Refr. :,: Ei takista vallid.. :,:

Ei takista kraavid, ei vihm ega öö,
kui sidumas kahte on armastusvöö

Elu, armastan sind,
sulle kuulub mu kiindumus ammu.
Elu, armastan sind,
ikka uuesti sinusse armun!

Tuhat tuld süütas linn,
töölt ma väsinult koju nüüd suundun.
Elu, armastan sind,
ning ma soovin, et kaunimaks muutud!

Palju antud meil head:
õitsev sünnimaa, merede hingus.
Ning ma ammugi tean,
mis on väärt siira sõpruse kindlus.

Hea, et tunda ma saan,
kuidas päevade keeris mind haarab!
Elu, armastan ma –
süda innukalt lööb talle kaasa!

Kuulad ööbiku häält,
suudled lemmikut tähtede valgel.
Annab arm sulle käe
ning täis õnne sul uus elu algab.

Oma lastega koos
jälle vallatled nii nagu enne.
Oled kaua veel noor,
tunned lastegi lastest kord õnne.

Aastad lendavad reas,
muutud nukraks, kui juustes näed halli.
Elu meeles neid peab,
kes ta eest oma verd andnud kallist.

Elu, vaimustad mind,
sulle kevaded laulavad hümni.
Elu, armastan sind,
ning ma loodan, et armastad mindki!

Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus, arm ja õnn;
:,: kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on pelgupaiga leidnud seal. :,:

Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel, muutmata,
:,: ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab. :,:

Kui inimeste liikuvat
au, kiitust, sõprust tunda saad,
:,: kui kõik sind põlg’vad, vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad, :,:

Siis ema süda ilmsiks lä’eb,
siis veel üks paik sull’ üle jääb,
:,: kus nutta julged igal a’al –
truu, kindla ema rinna na’al. :,:

Mõnd’ kallist südant kaot’in,
mis järel’ nuttes leinasin,
:,: aeg andis teised tagasi:
ei ema südant – iialgi! :,:

Meil sõpruse-sidemed liitumas veel,
Veel armastus, vendlus meil põues.
Kõik ilm meie päralt, sest rõõmus on meel,
Kui tuiskamas tormid ka õues.

Meil võõraks jääb mure ja maailma piin,
Kui sõpruses ühendud oleme siin.
Kui motoks bibamus veel seadsime me,
Sest vennad, nüüd ergo bibamus,
Confratres, nunc ergo bibamus!

Ja lahkub me vendadest mõni kord siit,
Siis laulame jälle bibamus.
Teel kaua veel kõrvu siis kuuleb ta viit:
Bibamus, nunc ergo bibamus.

Tal süda ka võõrsil siis rõõmsamaks läeb,
Kui vendade ühendust vaimus ta näeb.
Kui alati meeles meil sõpruse hüüd:
Bibamus, nunc ergo bibamus!
Confratres, nunc ergo bibamus!

Sest vennad kõik rõõmsasti laulame nüüd:
Confratres, nunc ergo bibamus!
Ja kaua veel kostku me pidulik hüüd:
Bibamus, nunc ergo bibamus.

Ja leiab meid hommik siit üheskoos veel,
Siis algame uuest, sest ühine meel
Meid lahku ei luba ja joome siis veel
Ja laulame jälle bibamus!
Confratres, nunc ergo bibamus!

Kodukülla maha jäi mul neiuke,
nimeks tal Erika.
Millal jõuan ma su juurde tagasi,
minu neid, Erika?

Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la,
tral-la-la-la-la, tral-lal-lal-lal-la.
Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la,
tral-lal-lal-lal-la, Erika.

Metsaserval väike valge majake,
elab seal Erika!
Nüüd ma teen siin üksi püsti-pikali,
sinuta, Erika!

Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la..

Lähme Venemaale naisi röövima,
sinuta, Erika!
Venemaal on naised nõnda ilusad
nagu sa, Erika!

Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la..

Leheke viimne on külmunud puul
kui tuli, mil leegi kord kustutab tuul.
Laste poolt hüljatud nukk olen ma,
ei lahti neist tundeist saa.

Näen pilvi, mis tõusnud me kohale nüüd
kui hoiatus tuulde neis lindude hüüd.
Kuid läbi öö lendab siiski mu laul
ning inimlik soov ei kao.

Et oleks rahu ja veidi päikest,
mis saadaks maa peal nii suurt kui väikest.
Et oleks rahu ja veidi rõõmu
mis palju soojust meil hinge tooks.

Et oleks rahu ja õnne ilmas,
mis paneks naerma ka nukrad silmad.
Et oleks rahu ja veidi headust,
et iga kevad meis lootust tooks.

Mu laulud ehk midagi muuta ei saa,
kuid ometi südant neis valutan ma.
Ei ole ma siiski kui haavatud lind,
mu igatsus toetab mind.

:,: Laulgem koos ja kõikjal siis
saatku meid see väike viis. :,:

Me vaenlased on verised,
neist mõrtsuk iga neljas.
Nad käivad mööda Venemaad,
pomm kotiga on seljas.

Refr. EÜE ja Euromais
on ühtne NATO pere,
kel Reagan, Thatcher, Pinochet
teeb pai ja ütleb: „Tere!“
I love Thatcher!

Kuldpagunites huntamees
on märatsemas Poolas.
Ja suurem pealik Kuubamaalt
saeb palmipuid Angoolas.

Refr. EÜE ja Euromais..

Kuid meile kuulub Iirimaa,
Hongkong ja veel Guajaana.
Port Stanley kuulub meile ka,
ei anna teda ära.

Refr. EÜE ja Euromais..

Käi põrgu, ablas asiaat,
su kõri närib kohe
ükssarvik, lõvi-kuningas
ja vana Wales’i lohe.

Refr. EÜE ja Euromais..

Kui Vene karu pöörane
La Manche'i äärde jõuab,
siis Jumal kaitseb Inglismaad,
seob metsalise lõuad.

Refr. EÜE ja Euromais..

Kui Saterfieldi piknikul
mind tabab sõjauudis,
teetassi lükkan kõrvale,
joon viskit välikruusist.

Refr. EÜE ja Euromais..

:,: Haanja miis vidi lubjakivve :,:
:,: kolm päivä Võrõlõ. :,:

:,: Haanja miis läts Tiganiku puuti :,:
:,: uma kolmõ kopkaga. :,:

:,: Tahtsõ osta püksi nöpse :,:
:,: uma higi vaiva iist. :,:

:,: Haanja miis nägi silgupüttü :,:
:,: Tiganiku leti iin. :,:

:,: Haanja miis pallõl puudisaksa: :,:
:,: „Esänd, lupa tsurgata!“ :,:

:,: „Tsurka, no tsurka, Haanja miis, :,:
:,: uma leeväpalakõst!“ :,:

:,: Laul um otsah, laul läts mõtsah, :,:
:,: ei lää inämb edäsi. :,:

:,: See oli ennemuistsel a’al,
kui heeringas elas kuival maal. :,:

:,: Ta hoidis ennast eemal veest
ja teda peeti kassi eest. :,:

:,: Kord kaljas kahe mastiga
läks teele soola lastiga. :,:

:,: Seal laeval oli heeringas,
kes hiiri, rotte hävitas. :,:

:,: See heeringas oli maiasmokk,
tal meeldis väga soolavakk. :,:

:,: Ta näris soola hoolega,
siis mõlema suupoolega. :,:

:,: Ei pannud süües tähele,
et näris augu laevasse. :,:

:,: Siis kaljas kahe mastiga
läks põhja soola lastiga. :,:

:,: Seepeale Neptun vihastas
ja ütles: „Kuule, heeringas, :,:

:,: et kaljasesse augu sõid
ja uue laeva põhja tõid :,:

:,: se’ karistuseks pead sa nüüd
merevee sees elama. :,:

:,: Sind merest kinni püütaks
ja tünni sisse soolataks.“ :,:

:,: Ja sellest ajast, tõsi see,
on merevesi soolane :,:

Aegamööda minutid ju kaovad kõik.
Ära looda, et neid kohtad veel!
Eilsest veidi kahju meil küll olla võib,
parem siiski see, mis ootab eel.

Refr. Teele, jah, teele nüüd!
Pikk on tee, pikk on tee –
algust ja lõppu sel varjab silmapiir.
Tundmatust lubades, vagun suur, sinine,
veereb ja igaüht kaugustesse viib.

Asjata ehk solvasime sõpru häid,
ajapikku seegi meelest läeb.
Seiklusteta elu peagi tüütaks meid –
rutta, vedur, ära seisma jää!

Refr. Teele, jah, teele nüüd..

Taevakarva vagun kärmelt mõõdab maad,
hoogu iga ratas lisab veel.
Ah, miks küll see päev nii ruttu otsa saab?
Miks ei kesta terve aasta see?
Refr. Teele, jah, teele nüüd..

Hallo (hallo), kas sa juba uudist tead? (ei tea)
Hallo (hallo), sain uue sõbra endale ma.
Hallo (hallo), on hõbedane, läikiv ta. (vau)
Hallo (hallo), ta alati käib minuga.

Ta ei mossita, ei kaeba, ei tüüta ega vaeva,
ei käsuta, ei keela, ei unista, ei reeda.
Ta on lihtsalt lahe sõber, pole vastik ega nõme.
Ta on alati mul taskus, kuhu ka ei astuks.

Refr. Helista mulle mobiilile,
kuulen su häält siis kõikjale.
Helista mulle mobiilile,
kui mind vajad sa.
Helista mulle mobiilile,
kuulen su häält siis kõikjale.
Helista mulle mobiilile,
kui mind vajad sa. (kui mind vajad sa)

Hallo (hallo), nüüd leida võid mind igalt poolt.
Hallo (hallo), sul vastan autos või metroos.
Mobiiltelefon, millele te helistate
on levist väljas, tühi või kadunud!

Refr. Helista mulle mobiilile..

Miks ei helise mu telefon?
Nõnda kurvalt ringi käin.
Number sul vist juba meelest läind.
Pole ammu me ju näind,
pole ammu me ju näind.

Kui mind vajad sa,
mulle lihtsalt helista.
Kui mind vajad sa, ah-ah-ah.
Kui mind vajad sa,
mulle lihtsalt helista.
Kui mind vajad sa.

Refr. Helista mulle mobiilile

Hellad vennad, astkem kokku,
lustipidu laua ümber.
:,: Tõstkem klaasid, tõstkem kannud,
laskem priiust elada. :,:

Täitkem kannud ääretasa,
viigem ohvrit Eesti mullal,
:,: mis on muistsel ajal joonud
vahva eesti meeste verd. :,:

Hellad vennad, joogem jälle
nende meeste auks ja õnneks,
:,: kes on tähtsa tegudega
Eesti põlve parandand. :,:

Joogem Eesti emadele
tühjendades kannud, klaasid,
:,: kes on kandnud kangeid poegi,
kauneid tütreid kiigutand. :,;

Joogem Eesti neidudele,
tõstkem üles klaasid, kannud,
:,: kübart keerutades kõrgel:
Eesti neiud elagu! :,:

Hellad vennad, joogem jälle,
sest veel elab Eesti sugu,
:,: kasvatades kangeid poegi –
Eesti sugu elagu! :,:

Helmi, mulle õpeta,
kuidas saaks kord minust tantsija,
sest on vallanud mind džässirütm
ning see võluv muusika.

Helmi, mulle näita vaid,
mõni moodne samm kuis foksis käib –
paarist sammust peaks ju piisama,
et ma võiksin tantsida.

Ja kui kõlab me lemmikviis,
tantsima sinu siis viin.
Maailm siis kaob ja paradiis
meile on avatud siin.

Helmi, mulle õpeta,
kuidas saaks kord minust tantsija,
sest on vallanud mind džässirütm
ja mind võlunud sa.

Hommikul kui tõuseb päikene
lähen lahingusse ma, vairih-vairah.
:,: Tulen tagasi sealt võitjana
või langen ma. :,:

:,: Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a. :,:
:,: Tulen tagasi sealt võitjana
või langen ma. :,:

Kui ma peaksin täna langema,
olen homme surnud mees, vairih-vairah.
:,: Sõbrad mind siis hauda kannavad
just koidu eel. :,:

:,: Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a. :,:
:,: Sõbrad mind siis hauda kannavad
just koidu eel. :,:

Kolm sinilille õitsevad
minu kalmukünka peal, vairih-vairah.
:,: Uhke ratsamees neid murrab sealt
nii õelal käel. :,:

:,: Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a. :,:
:,: Uhke ratsamees neid murrab sealt
nii õelal käel. :,:

Käi põrgu, uhke ratsamees,
lase lilled õitseda, vairih-vairah.
:,: Neid vast näha oleks igatsend
mu kauneim neid. :,:

:,: Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a. :,:
:,: Neid vast näha oleks igatsend
mu kauneim neid. :,

Ja kui homne päev
on hall, kui hall.
Kõiges kurja näed
su jalge all,
kui pudeneb klaas.

Ja kui täide läeb
su viimne soov.
Mida soovid veel,
kas lõpp on lool?
Või hommegi loos?

Ja kui homne päev
sind kaasa viib.
Verivarje näed,
kõik teisiti on
teisel pool teed.

Lõpuks lendu läed,
meid hülgad ja
vahel harva näeb,
kuis varjuna
veel külastad maad.

Võid veel loota.
Kõik ees ootab.
Lõike hoota.
Võite looka.
Või veel.
Ootab.
Sind tee.
Hoota.

Rannal valge maja,
on suvehommik, sajab.
Kusagil helisevad kellad
ja kääksub kaevuvinn.
Loodus üles ärkab,
kasteheingi tärkab.
Päike oma esimesi kiiri heidab,
taas algamas on päev.

Üks paat on sõitmas merel
ja päiksest lausa verev aer.
Linnulaulu rannalt kostub,
merelt kajab vastu
kajakate na-na-naer,
see kajakate na-na-naer,
see naer, see on naer,
see on naer, na-na-na-naer!

Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, isamaa!
Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, sünnimaa!
Aegamisi vihmapisar
looduse veel rohekamaks loob.
Päiksekiir siis uduvines
jälle uusi vikerkaari koob.

Vihmast loodud lõhnu
on ladestunud õhku.
Loodushääli on nüüd kõikjal,
taas algamas on päev.
Ainult tuul nii vaikselt
merel lööb oma tantse,
siis ringutab ja ära kaob
üle metsa, mere, loo.
Ja üksik paadimees merel
on püügil ja paadi järel noot.
Kuid unustab ta noosi,
on hinges teised noodid:
la-la-la-la-la-la-la, see la-la-la-la-la-la,
see laul, see on laul,
see on laul, la-la-la-laul!

:,: Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, isamaa!
Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, sünnimaa! :,:
Eestimaa!

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina sünk ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas.

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: „Ei või! Ei või!“
ja haljas rohi sosistas: „Ei tohi.“
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime ja oksad läksid koost.
Ja niiskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
:,: ehk küll me ümber kivist linn on taas. :,:

Öö on siin soe,
veidi rõske ja soe.
Miski ei loe,
mitte miski ei loe.

Minu ees laual on hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid, hüperboloid.

Pimestav kiir,
silmipimestav kiir.
Tunnete piir,
meie tunnete piir.

See on ju hukatus, hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid, hüperboloid.

Unistav sarm,
sinu unistav sarm.
Zoja, mu arm,
minu Zoja, mu arm.

See on ju igatsus, hüperboloid
Insener Garini hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid, hüperboloid.

Uinub Pariis,
taas kui uinub Pariis.
Kohtume siis,
siin me kohtume siis.

See on ju armastus, hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid, hüperboloid.

Pealuuga lipp,
surnupealuuga lipp.
Tundmuste tipp,
sinu tundmuste tipp.

See on ju vabadus, hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid, hüperboloid.

Sinavad veed,
Vaikse ookeani veed.
Marmorpaleed,
roosad marmorpaleed.

See on ju paradiis, hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid, hüperboloid.

Elu ja surm,
meie elu ja surm.
Taevalik hurm,
nõnda taevalik hurm.

See on ju igavik, hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid, hüperboloid.

Lumi on maas,
siis kui lumi on maas.
Kohtume taas,
siis me kohtume taas.

See on ju unistus, hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid.
Insener Garini hüperboloid, hüperboloid

Refr. Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
:,: pane tähele, pane tähele! :,:

:,: Kui sina usud endaasse, :,:
:,: arukate arvamisse, :,:
:,: tugevate turjadesse, :,:
:,: vanemate vägevusse, :,:
:,: noorte meeste nobedusse, :,:
:,: õdedesse, vendadesse, :,:
:,: enne kõike endaasse, :,:
:,: siis saad põlve parema! :,:

Refr. Isamaa ilu hoieldes..

:,: Kui sina usud hundi juttu, :,:
:,: kardad koerte klähvimisi, :,:
:,: kuulad sakste sajatusi, :,:
:,: kannupoiste kaebamisi, :,:
:,: saamameeste salvamisi, :,:
:,: madalate manitsusi, :,:
:,: sõgedate sõitlemisi, :,:
:,: siis ei saa sa midagi! :,:

Refr. Isamaa ilu hoieldes..

:,: Kui sina vajud valedesse, :,:
:,: upakile unedesse, :,:
:,: käpakile käsu alla, :,:
:,: röötsakile rubla alla, :,:
:,: siis saad kirbud kubemesse, :,:
:,: sügelised südamesse, :,:
:,: päised pähe, kondid kõhtu, :,:
:,: siis sa lähed põrgusse! :,:

Refr. Isamaa ilu hoieldes..

:,: Kui sina usud endaasse, :,:
:,: siis sina usud rahvaasse, :,:
:,: taludesse, tarkusesse, :,:
:,: õpetusse, õigusesse, :,:
:,: kodukoha kaasikusse, :,:
:,: pilvepiiril pääsukesse, :,:
:,: siis saad vaimu vägeva, :,:
:,: siis saad põlve parema! :,:

Refr. Isamaa ilu hoieldes..

Meil merevood on vabad
ja võimsalt mühavad
ja kodupinna metsad
meil vastu kajavad.

Refr: Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
:,: Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind. :,:

Meil kalur merel noota
võib vabalt vedada
ja musta mulla põuest
võib vili võrsuda.

Refr: Jää vabaks …

Me vabal lainte voodel
võib päike särada
ja rõõmulaulust põllul
mets vastu kajada.

Refr: Jää vabaks…

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saadik kõrgub kastehein.
:,: Ütle, kust ma rada teha tohin –
igal pool on noor ja õitsev hein! :,:

Jaanipäeval süüdatakse tuled,
tantsuplatsil tallatakse hein.
:,: Aastas kord see õhtu ette tuleb –
igal pool saab muserdatud hein. :,:

Jaaniööl on sõnajalad õites
metsa all, kus kõrge-kõrge hein.
:,: Lapsed, lapsed, sinna minna võite –
niikuinii seal niitmata jääb hein. :,:

Jaanipäeval rinnuni on rohi,
sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.
:,: Ütle, kust küll rada teha tohin –
igal pool on noor ja õitsev hein! :,:

Päev vaikselt pilvevarjus lahkub meist,
kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
Ja meie rõõm nüüd karjuma peab -
ma seda tunnen ja sinagi tead. 

Refr. Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos. 

Kust leida seda, mis võiks hoida tuld,
veel kaua-kaua, kui hommik juba tulnd?
Kas üldse meis on olemas see,
mis süütaks leegi ammu kustunud leel? 

Refr. Kusagil veel... 

Öövarjudeks nüüd saame kõik sel ööl,
vaid hommik lummusest võib päästa meid.

Refr. Kusagil veel...

Sa maga, Chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri veel ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.

Su isal on tilluke paat
ja valge puri selle peal –
kuid kahjuks merel on saaki
nii vähe ja paate on rohkesti selliseid seal.

Ei põlga ma tormi, vaid võidelda tahab,
kui vahustel vetel kaob maa.
Kuid elus on torme, mis murravad maha,
ja üksi neist jagu ei saa.

Sa maga, Chiquito, mu poeg.
Võib-olla unes õnne näed.
Ning kuigi muret toob hommik,
siis ometi kõikjal ei koida ju päikseta päev.

Sa maga, Chiquito, mu poeg,
ja piki randa kõnnib öö.
On meri veel ärkvel, ta kohiseb tasa
ja lainetus kaldale lööb.

Seal lainete taga on saar,
ka seal on kõrged palmipuud.
Ja üle nende on samuti helendav taevas
ja kollase sõõrina kuu.

:,: Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed,
on sarnaselt sinised veed.
Kuid ometi kõrvuti elus ei lähe
neil kaluri rajad ja teed. :,:

Sa maga, Chiquito, mu poeg.
Sind ootab tavaline päev.
Et aga homme võib tänasest ilusam olla,
:,: Chiquito, sa seda kord näed. :,:
Chiquito, sa seda kord näed.
Seda kord sa, Chiquito, näed.

:,: Esmaspäev on selleks loodud,
et saaks terve päeva joodud. :,:

:,: Teisipäeval minu käsi
viina viskamast ei väsi. :,:

:,: Kolmapäeval, trilla-tralla,
kallan viina kõrist alla. :,:

:,: Neljapäeval süda paha,
viina nähagi ei taha. :,:

:,: Reedene päev, see kah pole kaine,
ära sai joodud „Lõunamaine“. :,:

:,: Ja kui kätte jõuab laupäeva õhtu,
kallan jälle viina kõhtu. :,:

:,: Pühapäeval uue hooga
tõttan „Viru Valget“ tooma. :,:

Vaikin igal pool
ja nii malbe võrgu enda ümber koon,
mille tagant eal ei keegi mind välja too.
Ja see ongi hea,
nõnda ükski hing minust veel ei tea,
et nii tihti endas duelli ma pean.

Refr. Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis,
ohu ees ei sule iial silmi.
Ei ma satu hätta
ja ükski neiu jätta
mind ei enam saa.
Kui tarvis, tähti taevast alla tooma sõidan,
igas paigas aina kuulsust võidan.
Kasvõi tiigrit paitan
ja seegi siin ei aita,
kõigist julgem ma,
kõigist julgem olen ma.

Lähen mööda teed,
kaunis neiu ruttab minu ees,
liblikana päevapaistel hõljub ta, ime see.
Kõnnib seal ja kaob, ta ei märka,
et ta on kui loodud minu jaoks,
aga hiljem kodus temast nii kaua veel und ma näen.

Refr. Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis..

Käime katuseid mööda,
lähme kolame pööningute peal.
Nad ei tea mida mõelda,
need kes pole iial käinud seal.

Näitab meile suunda
vana tuulelipp.
Siia ülesse kuulda
ei ole midagi.

Käime katuseid mööda,
tule lähme turnime tornides.
Lähme katsume pilvi,
lähme värvime taeva siniseks.

Ühed tahavad palju,
teised rohkem veel.
Mõned tahavad kõike,
nad ei kõnni katustel.

Refr. Me ei näe teisi kihutamas ringi.
Meil on silmad ainult teineteise jaoks.
Meil on aega hoida teineteisest kinni,
:,: maailm kuhugi ei kao. :,:

Üksik mees istub kodus,
joob õlut ja üksinda kurvastab.
Üksik hooldaja naine
vaatab üksinda viimast seebikat.

Klaasist akende taga
neid on rohkem veel.
Nad on üksinda kodus,
nad ei kõnni katustel.

Refr. :,: Me ei näe teisi kihutamas ringi.. :,:

Keegi pole siia ilma sündind surema,
liivakella ajavoolu peatada ei saa.
Ütle, miks nii teed, kelle eest põgened?
Mulle mõistmatuks jääb see.

Keegi pole siia ilma sündind ootama,
armastust ei vaja ma, et selles pettuda.
Keda uskusin, kellest unistasin,
sellest ära pöördusin.

Refr: Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn, kuhu peitusid sa,
sind enam ei suuda varjata.
Pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn, kuhu peitusid, peitusid sa.
Sind jätan üksinda ja nii kaitseta.

Keegi pole siia ilma sündind kaotama,
väidad küll, et haiget enam kukkudes ei saa.
Valu unusta, kirjad põleta,
mälestused kustuta.

Refr: :,:Sinu pilvede riik, tõotatud maa... :,:

Kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval,
aega on palju nad jõuavad küll.
Kus te küll käisite kellega laulsite,
ilusad tüdrukud silmad täis tuld.

Mispärast ometi mööda must läksite,
kõpsumas kingad ja järel teil tuul.
Ma olen viimastel päevadel halvasti,
tundnud et mul pole öösiti und.

Puiestee tänaval ongi üks puiestee,
siis kui ka puudest on alles vaid känd.
Mis teie nimed on ilusad tüdrukud,
sajand saab läbi ja siis algab uus.

Kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval,
aega on palju nad jõuavad küll.

Karu elab loomaaias,
matsakas ja muidu maias,
ja nii kõmbib ta aina umpa-umpa-umpa-umpa.
Metsas karu pole näha,
metsas on tal külm ja paha,
ja nii müttab ta aina müta-müta-müta-müta.

Loomaaeda tahan ma,
karu kaissu tuduma,
kahekesi sööks seal kommi päeval-ööl.

Refr. Tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule sa
nüüd loomaaeda ühes minuga.
Egas keegi karda karu,
karul mitme mehe aru,
jõudu, jaksu ülearu.
Ah-ha-ha-ha-ha-ha-haa.

Karu silmad on kui sulakuld,
sealt lõõskab inimarmastuse tuld.
Peab mõni koera ja mõni mees kassi,
mõni peab ahvi, kes elab tal sahvris.
Mina ainult karu armastan!
Ah-ha-ha-ha-ha-ha-haa.
Mõmm!

Refr. Tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule, tule sa
mu unedesse, karukene, hea.
Unes karu ilmuski,
loomaaia piletit
minult ta ei nõudnudki.
Ah-ha-ha-ha-ha-ha-haa.

Peab mõni koera ja mõni mees kassi,
mõni peab ahvi, kes elab tal sahvris.
Mina ainult karu armastan!

Kaua sa kannatad kurbade naeru,
võta need võtmed ja viruta kaevu.
Teravad tangid too tööriistakuurist,
koer lase ketist ja lind päästa puurist.

Põll võta eest ja põgene kodust,
kuusiku tukas näed kaheksat hobust.
Võta see seitsmes, kes heledalt hirnub,
mine ta juurde ja talitse hirmu.

Refr. Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad,
sadul on seljas ja rauad on haljad.
Valjaste vahel on raha ja ratsmed,
turjale tõusma pead äkitsel katsel.

Muidu ta sind võib tantseldes tappa,
sõrmed pead suruma sügavalt lakka.
Parema käega pead juhtima hobust,
kiiresti kaugele eemale kodust.

Refr. Seitsmes on sinu …

Kaua sa kannatad kurbade naeru,
võta need võtmed ja viruta kaevu.

Kaugel, kaugel, kus on minu kodu,
kaugelt tervisi saadan ma sul.
Üksi rändan ma võõramaa radu,
pisar laugel, kui meelestud mul.

Tasa nuttis siis kallim mu rinnal,
tasa sosistas õrn tuulehoog.
Kurvalt kaeblesid kajakad rannal,
vaikselt vulises vahune voog.

Vaikseks jäänud on lainetav meri,
vaikseks jäänud on kallima rind,
üle lageda vete vaid kõlab
kurb ja igatsev hulkuri laul.

Tulge tagasi  Eestimaa pojad.
Tulge tagasi, ootame teid.
Võtke kaasa ka langenud sõbrad,
võtke surnud ja haavatud kõik.

Kauges külas vanaema juures,
elasin kord, kogu suve.
Vanaema ja mu armas vanaisa,
aga noorel neiul, neist ei piisa.

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Võtan kaasa, reketid ja maki, kuid
rannas on vaid üks võrku paikav papi.

Refr: Siin kaugel külas
teisi pole näinud veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Siis on pidu, teise küla pidu.
Seal on noored, teised noored.

Refr: Siin kaugel külas...

:,: Korraks vaatan seljataha veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee. :,:

Kaunimad laulud pühendan sull’,
vanematest armastatud kallis kodumaa!
Võimsasti tuksub süda siis mul,
kui sulle laulan, mu isamaa!

Taevasse tõuseb tugev lauluhääl
südame põhjast vaimustuse väel.
Pühamaks paigaks oled mull’ ikka,
kuni veel süda tuksub mul sees.

Võimsasti kõla siis, ühine laul:
„Õitsegu, kasvagu kodumaa!“

Priiuse päike paistab me maal,
rusujatest vabastatud Kalevite ra’al!
Orjuse kütked purustud’ maas,
muistene priius meil jälle käes!

Särama löönud kodupinnal koit,
Eestimaa taevas vabaduse loit.
Paremad päevad paistma meil jäävad,
kaunimad ajad ootamas ees.

Võimsasti kõla siis, ühine laul:
„Õitsegu, kasvagu kodumaa!“

Öötaevas avaneb nii ääretu
ja heidab sädemeid sülle.
Mu kätele on joonistatud kuu –
kas seda näidata sulle?

Refr. Püüad hetke tabada,
mil julgen ennast avada,
ja hõõguvas melus
mul lähened salaja.
Tunnen end nii elus,
kui õige lugu kõlab –
saab puudutusest muusika,
see tunne, mida vajan.
Hingata saame sama rütmi.
Sa tunneta – sinuga ma süttin!
Hingata saame sama rütmi –
:,: saab puudutusest muusika,
see tunne mida vajan. :,:

Mu silmis peidus on kõik vastused.
Miks sõnades neid sa ootad?
Kui tahad tõeliselt sa leida need,
vaiki ja lihtsalt vaata.

Refr. Püüad hetke tabada..

Elagu kõik me armsamad aasad,
ela ning õitse, armas kodumaa!
:,: Vennad-õed, välja vainudele
lippude ja lahke lauluga. :,:

Metsad ja mäed, orud ja ojad,
linnudki hele´ lauluhäälega;
:,: hõisake ühes mängumeeste pillid,
ela, õitse, armas kodumaa. :,:

Lindude koorid lahkesti nüüd laulvad.
Kevaderõõmu tunneb iga rind.
:,: Pillimängu kõlab igal vainul,
kevadepidu on ju täies hoos. :,:

Noorus on ilus, ilus on ka elu.
Kaunis ja kallis on me kodumaa.
:,: Taat on võitnud vanemate vaprust,
hoia ja kaitse sina seda ka. :,:

Noored kotkad, kallid kodukaitsjad –
isamaa eest nad valmis alati.
:,: Hoidkem kõrgel eesti rahva lippu
sini-musta-valge värviga. :,:

Tean, et riie meest ei peida,
Tean, mis väärt on mehe müts,
vatikuube ma ei laida,
paha pole teksapüks.

Aga lood on hoopis teised,
kui sul kõrval kena tips.
Ükskõik, mis seljas ongi sul-
peaasi kikilips.

Refr. Kikilips teeb mehe šikiks.
Kikilipsu pühaks pean.
Kikilipsuga siin ilmas
kõik ma kätte saan.

Kikilips teeb lahti uksed
Murrab lahti südamed.
Ei kikilipsu vastu saa
Siin maa peal keegi veel.

Kikilips võib olla kirju,
pruun või punane või must.
Ta ei heida sulle varju-
pigem kaunistab sind just.

Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Refr. Kikilips teeb ...

Refr. :,: Mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodukoht,
mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodukoht? :,:

Kodu, see ei ole koda,
millel aken, uks.
:,: Ilma kodutundeta
me jääme kodutuks. :,:

Refr. Mis on kodu, kus on kodu …

Kodu lõhn on eriline,
kodu värv ja maik.
:,: Kodu on nii imeline
tavaline paik. :,:

Refr. Mis on kodu, kus on kodu …

Kodus mõni väike asi
korraga on suur.
:,: Kodu oleme me ise:
väikene ja suur. :,:

:,: Kodu see on rohkem veel
kui sõna selgeks teeb.
Kodu see on headus,
mis meid paremateks teeb. :,:

:,: See on kodu, siin on kodu,
siin on kodukoht! :,:

Hommik taas kastab nüüd kuivand maad.
Tuultes vaid lõhnab sajune aas.
Vees ma käin, kõik linnud on ammu läind.
Aastaaeg uus on saabunud taas.

Kui vaid öö mu kannul käib,
siis kõik muu nii vaikne näib.

Refr. Kui kord jõuan ma
koju, kus tunda saan
seda, mis ammu meelest läind.

Vaikuses koos nüüd me seisame.
Vaid sinu hõngu tunnen siin ma.
Ei näe sind, kuid tean sul on kodu hing.
Nüüd ära ma enam minna ei saa.

Nüüd kaduvusse, lõpmatusse
kaovad hing ja meel.

Refr. Kui kord jõuan ma..

Ukse peal seisan taas.
Tahan sul rääkida –
pole sind liiga kaua näind.

Refr. Kui kord jõuan ma..

Ukse peal seisan taas.
Tahan sul rääkida –
pole sind liiga kaua näind.

Kodus on sinine taevas,
kodus on päike nii soe,
taeva all pilved kui laevad,
hellus kuis põue nüüd poeb.

:,: Kui sind on tabanud mure
või siis, kui sul rõõmus meel,
on kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee! :,:

Kuhu sind viinud on tuuled,
kuhu küll ise ka lä’ed.
Koduseid hääli sa kuuled,
silme ees nurmi sa näed.

Õhk linnuhäältest on tulvil
ja järv, mis sind kutsub veel.
On kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee.

Kui sind on tabanud mure,
või siis, kui sul rõõmus meel,
on kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee.

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere kaldale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?

Refr. See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
„See ilus maa on minu kodumaa!“

Siin teretavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid;
siin taeva vihmal oras võrsub
ja päike paitab viljapäid.

Refr. See on see maa …

Siin kasvab Eesti meeste sugu
ja sammub vabadusele;
siin kasvab priskelt Eesti neiu
ja sirgub Eesti mehele.

Refr. See on see maa …

Siin tõstab rahvas põllu rammu
ja matab endist viletsust;
siin püüab rahvas vaimu valgust
ja võidab endist pimedust.

Refr. See on see maa …

Oh tõotagem südamest
me mehed olla igavest!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
„sa kosu, kasva, kallis kodumaa!“

Refr. See on see maa …

Ma olin ainuke naine, kes jäi õue sel ööl.
Ma seisin üksi kuupaistel polnud relva mu vööl.
On taamal kukkumas käed ja taamal lendavad pead.
Me tublide meeste väed jäid maha lebama seal.
Nad tulid põõsastest välja silmist purskamas leek.
Suur imestus oli leida ainult naist enda ees.

Seisin seal,
Nende ees
Jüriööl.

Küll kartsin palju, ei hirmu välja näidanud ma,
Üks vaenlane sai mult kallid, teisel paitsin pead.
Siis söötsin kõhud neil täis kõik uinusid koidu eel.
Nad seda ei teadnud, et on karuputk toidu sees.
Nad tulid põõsastest välja silmist purskamas leek.
Suur imestus oli leida ainult naist enda ees.

Seisin seal,
Nende ees
Jüriööl.

Seal seisid surmade kindral käed mustad tapalööst.
Ja väike tüdruk, sel hirmsal verisel jüriööl.

Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal,
:,: Vägevail vooludel üle me maa. :,:

Ilu see edeneb õuede õlal,
Isamaa pind ärkab õitsema.

Mägede harjadel kumamas koit;
:,: Taevasse tõusku me lootuse loit! :,:

On jälle aeg selg sirgu lüüa
ja heita endalt orjarüü,
et loomishoos kõik loodu
koos võiks sündida kui uuesti.

On koit, kuninglik loit,
valguse võit äratab maa.
Prii on taevapiir, esimene kiir
langemas me maale.

Hõik – murrame kõik,
et vabana saaks hingata taas.
Näe – on murdund jää
ulatagem käed, ühendagem väed.

Nõul, ühisel nõul,
ühisel jõul, me suudame kõik.
Ees on ainus tee, vabaduse tee
teist ei olla saagi.

Võim, valguse võim
priiuse hõim, läheme koos
huulil rõõmuhüüd
Näe, on kaljust käe kätte saanud hiid.

Usk edasi viib, taevane kiir
saatmas on meid
Nii – on võiduni jäänud veel üks samm
lühikene samm, samm.

Maa, isade maa, on püha see maa,
mis vabaks nüüd saab
Laul, me võidulaul, kõlama see jääb
peagi vaba Eestit sa näed!

Kord läksid kolm sõpra, kord läksid kolm sõpra,
:,: kord läksid kolm sõpra üle Koivamaa jõe. :,:

Ja sõprade majja ja sõprade majja,
:,: ja sõprade majja seal viis nende tee. :,:

Oh mamma mis maksab, oh mamma mis maksab,
:,: oh mamma mis maksab teil õlu ja viin. :,:

Kas on teie ilus, kas on teie ilus,
:,: kas on teie ilusam tütar ka siin. :,:

Meil õlut ja viina, meil õlut ja viina,
:,: meil õlut ja viina on rohkem kui lund. :,:

Aga tütar see magab, aga tütar see magab,
:,: aga tütar see magab juba igavest und. :,:

Siis läksid nad kambri, siis läksid nad kambri,
:,: siis läksid nad kambri, kus ta lamas kirstu sees. :,:

Üks võttis tal räti, üks võttis tal räti,
:,:üks võttis tal rätiku silmade pealt. :,:

Ja andis ta närtsinud, andis ta närtsinud,
:,: andis ta närtsinud huultele suud. :,:

Kui elasid olid, kui elasid olid,
:,: kui elasid olid, olid ilus kui kuld. :,:

Nüüd lamad sa kirstus, nüüd lamad sa kirstus,
:,: nüüd lamad sa kirstus, oled mustem kui muld. :,:

Siis läksid kolm sõpra, siis läksid kolm sõpra,
:,: siis läksid kolm sõpra, kuhu viis nende tee. :,:

Krambambuli on joogi nimi,
mis vahul klaasides meil keeb.
On hästi proovitud ta abi,
kui keegi meile kurja teeb.

:,: Ma hilja õhtust koiduni
sest klaasist joon krambambuli.
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Kui astun kõrtsi leti taha,
nii nagu rikas kaubamees,
ei leiba, liha ma siis taha,
sest pudel märjukest on ees.

:,: Ja kõht mul laulab tantari,
sest klaasis on krambambuli.
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Kui pea mul haige, kõhus valu
ja söögiisu kadunud,
kui nohu raskust ma ei talu,
katarr on kopsu tunginud.

:,: Ei lohuta mind medici –
ma joon üks klaas krambambuli.
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Oh, oleks suurest soost ma tõusnud,
kui keiser Maximilian.
Ma oleks lippu kõrgel hoidnud
ja selle peale kirjutan’d:

:,: „Toujours fidele et sans souci,
C’est l’ordre du Crambambuli.“
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Kui mängulaual kaotan raha
või veksel alles maksmata,
ei pruut mull’ kirja saata taha
või surmasõnum postiga.

:,: Siis kurbuses ma põhjani
joon klaasi täis krambambuli.
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Oh, kui nüüd vaesed isad, emad
teaks pisut poege puudustest.
Pääst silmad nutaksivad nemad
ja kahvataksid kurbusest.

:,: Kuid siiski joovad filii,
sest bene on krambambuli.
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Kui vabadust ma hoidma tõttan
ja sünnimaa eest võitlema,
ma halja mõõga kätte võtan,
mu kõrval sõber seisab ka.

:,: Siis ütlen tal: „Mon cher ami,
veel enne klaas krambambuli!“
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Kui tudengil ei ole raha –
ta laenab seda jällegi,
ning mõtleb: „Kõigil ilmas paha,
nii minul kui ka sandilgi.“

:,: Sest nõnda käib filosofii,
mis äratab krambambuli.
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Te rumalad, kes ei joo viina –
ei salli teid ja kahju teist!
Siin maa peal tunnete tõest piina
ja taevas saavad inglid teist!

:,: Vett joote nagu veisedki,
teil tundmatu krambambuli.
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Kes omad autud lõuad avab
krambambullaste laituseks,
see Taeva Isa andi haavab –
ei teda pea me kristlaseks.

:,: Ja tall’ ei anna iialgi
üht tilgakest krambambuli.
Kram-bim-bam-bambuli,
krambambuli. :,:

Kui on jõudnud sügise, kolletanud lehed,
salatung siis vägisi Tartu kannab mehed.
Rinnast tõuseb vägev viis, tuulest õhku kantud,
:,: talle vastab põld ja hiis, ta on rõõmuks antud: :,:

Gaudeamus igitur
juvenes dum sumus..

Pikk ja väsitav on tee, mis viib Taaralinna.
Üle mitme mäe ja vee jõuad viimaks sinna.
Nukrus poeb rinnasse, kurbus valdab meeli,
:,: ja siis läbi silmavee kuuled kurbi hääli: :,:

Vita nostra brevis est
brevi finietur..

Aga ees teekäänu peal valendab üks kogu,
varsti selgub silmal’ seal väikse neiu nägu.
Uuest’ rõõm siis rinnas keeb, nukrus kaob ära –
:,: tudeng jälle laulu teeb, nõidund silmasärast: :,:

Vivant omnes virgines
faciles, formosae..

Juba jõudnud Tartusse, kaugel kodu, isa,
kaugel hella emake, siin vaid kära, kisa!
Siiski paik on olemas, kus võid rõõmul viibi’,
:,: sõpre ringis kõlamas kuuled tut’vat viisi: :,:

Pereat tristitia,
pereant osores..

Kuldne õhtupäike, ilus oled sa,
:,: kui sa viimse läike saadad üle maa. :,:

Refr. Kuid hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata,
minust kinni hoia sa. Ha-ha-haa!
Siis võid kartmata mäest alla lennata
üheskoos, täies hoos, minuga. Vallera!
:,: Ai maam, ai maam, see poiss on jälle siin,
kes mulle suhkrusaia tõi ja ise ära sõi. :,:
:,: Ai trika-trika-trika-trika trallalallallaa,
mu simmikingad kontsata ja taldu pole all. :,:
:,: Ei vabariigi sõdurit ei leina neiu rind,
vaid teda leinab ainult meie vabariigi pind. :,:
:,: Käi välja, välja vabariigi seest,
kes joovad Eesti viina ja ei räägi eesti keelt! :,:

Rõõmuks muudad meele, kui sind näen ma!
:,: Laulma paned keele õhtu ehala. :,:

Refr. Kuid hoia kinni..

Une rüppe heidad, päike, puhkama.
:,: Hommikul meil’ koidad uue iluga! :,:

Refr. Kuid hoia kinni..

Läksin juukseid kammima,
kamm see kukkus merre.
Merest tõusis kullast mees, ütles: „Ole terve!“
Tahtis anda suisa suud, kaela kullast raha.
Küsis kaasaks kindlasti tulla talle tahan.
Lubas ainult kätel mind kogu elu kanda.
Vikerkaare otsa alt varanduse anda.
Mina talle vastasin: „Enne hüppan vette,
kui et kulla kütkeisse annan ennast kätte.“

Refr. Üles-alla, juuksed valla,
taevaservalt kiigun alla
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna, lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Mis ma kulla kutsele oskan ikka kosta?
Pole ilmas varandust, mille eest mind osta.
Kuld on külm ja hingetu, pole mõistust meelel.
Kõval kullast asemel pole laule keelel.

Refr. :,: Üles-alla, juuksed valla.. :,:

Puna palgeilt kolletab, surmab silmist sära.
Vikerkaare väravalt võtme võtab ära.
Sestap talle vastasin: „Enne hüppan vette,
kui et kulla kütkeisse annan ennast kätte.“

Refr. :,: Üles-alla, juuksed valla.. :,:

Maailmas vaid ilu hoiab mind.

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.

Refr. :,: Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga. :,:
Läks lauluga, läks lauluga,
läks lauluga!

Säält saivad lind ja lehepuu
ja loomad laululugu,
siis laulis mets ja meresuu
ja eesti rahva sugu.

Refr. Läks aga metsa mängima …

Siis kõlas kaunilt lauluviis
ja pärjad pandi pähe.
Ja murueide tütreid siis
sai eesti rahvas näha.

Refr. Läks aga metsa mängima …

Ma mängin mättal, mäe peal
ja õhtul hilja õues
ja Vanemuise kandlehääl
see põksub minu põues.

Refr. Läks aga metsa mängima …

Päev õhtuks pöörab,
saab tänasest möödunud aeg.
Tumedam veelgi
on värv meie pööningu lael.

Aeg-ajalt näib,
et armastus surmaga käekõrval käib.
On hetki, mil näib,
et kõik, mis sa suudad, on korraga läind´.

Refr. Kus kulgeb kuu, kulgeb kuu
on öö noor, kui peatud sa.
Kus kulgeb kuu, kulgeb kuu,
kas kuuled mind, ma ei tea.

Silm kinni vajubka siis, kui ei olegi und.
Külm sisse murrab,
mis sest, et ei sajagi lund.

Aeg-ajalt näib,
et armastus surmaga käekõrval käib.
On hetki, mil näib,
et kõik, mis sa suudad, on korraga läind´.

Refr. :,: Kus kulgeb kuu.. :,:
Ma ei tea.

:,: Kus pidu iial peetakse,
seal näha võite meid. :,:
Meil käivad kannud ringi
ja ülendavad hingi –
eks juua või ju veel.

Refr. Ja ega’s pole muud, kui pinguta –
laul käib üle kõige!
:,: Juheirassa, juheirassa, juheirassasassa!
Poisid, pangem torud hüüdma! :,:
:,: Me laulumehed oleme,
eks seda kõik ju tea. :,:
Me rändame siin ilmas,
ei pea me sihti silmas –
eks rännata ju või.

Refr. Ja ega’s pole muud..

:,: Kui pidu juba täies hoos
ja kõigil rõõmus meel. :,:
Meil käivad kannud ringi
ja ülendavad hingi –
eks laulda või ju veel.

Refr. Ja ega’s pole muud..

Oh ära karda, kallim, ei sind ma tülita,
ei iialgi su armu ma taha kerjata.

Refr. :,: Las jääda nii kui oli, las jääda nii kui on.
Las jääda saladuseks, et sind ma armastan. :,:

Võin uhkelt, külmalt, võeralt sinu silmi vaadata,
võin vaikselt nii kui vari sinust mööda minna ka.

Refr. :,: Las jääda nii kui oli.. :,:

Võin teistel suud ka anda ja teisi armasta,
kuid südames vaid siiski ma olen sinuga.

Refr. :,: Las jääda nii kui oli.. :,:

Võin vaikselt rannal sõuda ka ilma sinuta,
võin aga põuepõhjas sind kanda lõpmata.

Refr. :,: Las jääda nii kui oli.. :,:

Las käia, kulla peremees,
nii kõrgelt õllelained!
Sest täna pikk meil öö on ees,
:,: sest täna pikk meil öö on ees, :,:
kuid homme olgem kained!

See mees, kes õllel au ei tee
ja varakult läeb voodi –
see on kui närtsind lilleke,
:,: see on kui närtsind lilleke, :,:
ja lepalehe moodi.

Kuid mees, kes enne hommikut
ei lahku õllelauast –
see elab elu võrratut,
:,: see elab elu võrratut, :,:
ja võrratult läeb hauda.

See neid, kes poisilt musi saab
ja emale läeb kaebma –
see on kui süütu talleke,
:,: see on kui süütu talleke, :,:
ja süütuna läeb taeva.

See neid, kes poisilt musi saab
ja ise vastu annab –
see on kui õitsev õunapuu,
:,: see on kui õitsev õunapuu, :,:
ja varsti vilja kannab.

See mees, kes neljakümnene
ja kehakaal teeb liiga –
see jätku õlled rahule,
:,: see jätku õlled rahule, :,:
ja joogu valget viina.

See neid, kes neljakümnene
ja kehakaal teeb liiga –
see jätku koogid rahule,
:,: see jätku koogid rahule, :,:
ja söögu kohupiima.

Põhjamaa, me sünnimaa,
tuulte ja tuisuööde maa,
range maa ja kange maa,
virmaliste maa.

Põhjamaa, me sünnimaa,
iidsete kuuselaante maa,
lainte maa ja ranna maa –
sind ei jäta ma.

On lumme uppund metsasalud,
vaiksed taliteed.
Nii hellad on su kerkokellad,
lumel laulvad need.

Põhjamaa, me sünnimaa,
karmide meeste kallis maa,
taplemiste tallermaa,
püha kodumaa.

Põhjamaa, me sünnimaa,
hinges sind ikka kannan ma.
Kaugeil teil sa kallis meil –
sind ei jäta ma.

Kord võitles Lõuna-Venemaal
kaugel Doni steppides
üks vapper Eesti pataljon
lauldes laulu Kuradist.

Meid paisati itta, kord läände,
kõikjal seisime kaljudena
ja Neveli sood ja Tšerkassid
ei iial neid unusta saa.

Refr. Rünnakrelvade terases, tules,
kõlab leekides Kuradi naer: ha-ha-haa!
Sirgub vabadusidu,
ei murta neid ridu,
kes Eesti eest andnud on kõik.

Aeg sangarid kord unustab
ja tandrid tasandab.
Ja surnupealuu sõdureist
vaid tuul meil jutustab.

Teed tagasi meie jaoks pole
ehk küll häving on silmade ees.
Vaba Eesti eest palju ei ole,
kui langeb meist viimnegi mees.

Refr. Rünnakrelvade terases, tules..

Laurentsius, armas Laurentsius sa,
mil tuled sa jälle mind vaatama?
Esmaspäev!
Oh oleks, et alati esmaspäev oleks
ja mind mu Laurentsius vaatama tuleks.
Laurentsius!

Laurentsius, armas Laurentsius sa,
mil tuled sa jälle mind vaatama?
Esmaspäev, teisipäev!
Oh oleks, et alati teisipäev oleks
ja mind mu Laurentsius vaatama tuleks!
Laurentsius!

Laurentsius, armas Laurentsius sa,
mil tuled sa jälle mind vaatama?
Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev!
Oh oleks, et alati kolmapäev oleks
ja mind mu Laurentsius vaatama tuleks!
Laurentsius!

Laurentsius, armas Laurentsius sa,
mil tuled sa jälle mind vaatama?
Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja neljapäev!
Oh oleks, et alati neljapäev oleks
ja mind mu Laurentsius vaatama tuleks!
Laurentsius!

Laurentsius, armas Laurentsius sa..

Võin mängida sinuga saunas.
Võin lebada sinuga teki all.
Kuulud florasse või oled faunas.
Pole tähtis, oled tõele nii lähedal.

Võin kukkuda just nagu kivi.
Võin diktoriks hakata ETV-s.
Palun ütle, mis on sinu nimi?
Mina olen mees.

Ma ei löö sind, sest ainult mina tean,
mis sul päriselt haiget teeb.
Sa ei usu mind, kuidas ma su sisse näen.
Ja see ehk ongi hea, või?

Võin olla päev läbi su kõrval.
Võin helistada kaubanduskeskusest.
Võime kõõluda maailma serval.
Võime rääkida tühistest asjadest.

Võin olla su mina ja teine.
Ma võiks olla su akude laadija.
Ja võib-olla su hommikueine
või kraadiklaas.

:,: Ma ei armasta sind,
sest ainult mina tean,
kuidas see haiget teeb.
Sa ei aimagi, mis minust sinu sisse jääb.
Ja see ehk ongi hea, :,: või?

Akna all must metsaäär.
Akna peal koltub kuväär.
Mida on maailmas uut?
Kiirus, vaid kiirus, ei muud.

Lapsed taas tulla ei saa –
lühike aeg, pikk on maa.
Kummutil pildid reas, õlelill nende seas,
kuldjuuksed peas.

Refr. Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed.
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.

Aknad täis lillelist jääd:
mis sa sealt vaatad või näed!
Tulema keegi kord peab,
kui ta veel teed siia teab.

Linnas on siledaid teid –
on seal ka magusam leib?
Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad,
memm ja su taat, memm ja su taat.

Refr. Valgel laual rätiku all palav leib..

Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe,
kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe –
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.

Lihtne on elu mul siin Liivimaal.
Ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Silku ja vett sõime salamahti heinateol
ja Väägvere koor – see käis vankritega laulupeol.

Olen päritolult pops, mul on tihtipeale jahe,
kuid tulgu vihm või rahe, jah, tulgu vihm või rahe –
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest see ka mõni pahe, jah, see ka mõni pahe.

Lihtne on elu mul siin Liivimaal,
ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.

Oo, kuis Põhjalahe kohiseb,
mõisa köis las lohiseb.

Olen varavana nolk, kõik on üldjoontes sama,
kuid ma ei aja jama, jah, ma ei aja jama,
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest mul on ükstakama, jah, mul on ükstakama.

Lihtne on elu mul siin Liivimaal,
ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.

Mus on esiisa verd, aga ajaloost on vähe
ja surun soni pähe, jah, surun soni pähe –
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.

:,: Kuis Põhjalahe kohiseb,
mõisa köis las lohiseb. :,:

Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel
latern tookord säras, ta särab nüüdki veel.
Ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: kui siis, Lili Marleen. :,:

Latern oma kaitsel me õnne pühendas,
kauni tunni maitsel me varjud ühendas.
Mis sest, et rahvas möödus meist,
me nägime vaid teineteist,
:,: mu arm, Lili Marleen. :,:

Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt,
kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt.
Ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma vihkasin,
:,: mu neid, Lili Marleen. :,:

Latern sinu sammu tunneb ikka veel,
kuigi mina ammu viibin kaugel teel.
Ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: mu neid, Lili Marleen. :,:

Kui mul uni laugel, öisel puhkusel,
tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel:
kui igav hakkab laternal,
sind ootan jälle tema all,
:,: kui siis, Lili Marleen! :,:

Tüdruk vaatab lille, lill kasvab rohus
ja tüdrukul meeldib see lilleke rohus.
Tüdruk vaatab lille, mina tüdrukut rohus
ja minule meeldib see lilleke rohus.

Refr. :,: Lilleke rohus, lilleke rohus
lilleke rohus, aaaa. :,:

Tüdruk vaatab lille, ei märka, et ohus
on tema ja maailm ja lilleke rohus.
Tüdruk vaatab lille, ei lill kasva rohus
ja miskit ei taipa ses tohuvabohus.

Refr. :,: Lilleke rohus.. :,:

Tüdruk vaatab lille, lill kasvab rohus.
On tema ja maailm, on tema ja maailm,
on tema ja maailm ja lilleke rohus.

Refr. :,: Lilleke rohus.. :,:

:,: Lossis nimega Gradesko,
:,: kaugemal kui Temesvar, :,:
:,: istus vahva vürst Bibesko, :,:
:,: Serbia hall hospodar. :,: :,:

Refr. :,: Humfariallan, humfariallan,
humfariallan lallan lei! :,:

:,: Mida tegi vürst Bibesko,
:,: Serbia hall hospodar, :,:
:,: lossis nimega Gradesko, :,:
:,: kaugemal kui Temesvar? :,: :,:

Refr. :,: Humfariallan, humfariallan.. :,:

:,: Slivovitši jõi Bibesko,
:,: Serbia hall hospodar, :,:
:,: lossis nimega Gradesko, :,:
:,: kuni purjus oli vaar. :,: :,:

Refr. :,: Humfariallan, humfariallan.. :,:

Ei tea, kuis jumalaga on mul asjalood,
kuid vahel tundub – keegi nagu aitab.
Et sinuga, siin tohin olla koos,
ja tunnen, kuidas keegi suur meid paitab.

Ja südames on mingid asjalood,
seal pole enam nii, kui oli varem.
Üks lootus minus õrna võrku koob,
mis kuulen nüüd või näen, on järjest parem.

Refr. Ma tahan olla öö su akna taga.
Ma tahan olla kardin akna ees.
Ma tahan olla padi, millel magad.
Ma tahan olla kaelast saati vees.

Su jalge all ma tahaks olla sammal,
ja tahaks olla sinu koti pannal.
Ja kevadel ma tahaks olla nohu,
ja suvel sinu varvas allpool rohu.

Ja sügisel su keemia järeltöö,
ja talvel sinu kirju kelgunöör.
Su jalge all ma tahaks olla muru,
su tasku põhjas tahaks olla puru.

Refr. Ma tahan olla öö su akna taga..

Suvi käes ja linnast tahan ära sõita ma,
tahan sinna, kus on maasikad.
Pikad põllud, vaod metsa taha jooksevad,
vao lõpus ootab mind kubjas Klaarika.
:,: Na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na. :,:

Linna jäid mul ema-isa, väike koerake,
ega ma neid taga igatse.
Kotti pakitud on särgid, püksid, sokid, põlvikud,
naljaviluks maisitõlvikud.
:,: Na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na. :,:

Kaasa võetud vanaisa vana fotokas,
et saaks mõne pildid tehtud.
Mina olin kõige rohkem ühe pildi peal,
teiste peal mind polnud nähtud.
:,: Na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na. :,:

Ja kui aasta pärast jälle kokku saame,
rühmaülemaga sõbralikult ulatame käed.
Ei ole vaja traktorit, ei mootorsaage,
me ÕM-is kvaliteetse töö tagame.
:,: Na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na-na. :,:

Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas suur hall.
Kui on meri hülgehall
ja sind ründamas on suur hall.
Nõnda hea on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.

Refr. Nii hea, nii hea
on mõelda siis,
et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.

Seal, kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav on.
Seal, kus vana kaev on,
kriiksuv aiavärav, värav on.
Akna taga õhtu eel,
vaatad mere poole veel.
Ja mere ääres väike maja
ootamas on mind.

Refr. Nii hea, nii hea..

Refr. Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa! Jaa! Jaa!
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Jaa! Jaa! Jaa!

Mõisad põlevad, saksad surevad,
mets ja maa saavad meitele.
:,: Jah, meitele, jah, meitele,
jah, meitele, meitele, meitele. :,:

Refr. Iga mees on oma saatuse sepp..

Metsad põlevad, maad surevad,
meie saame meitele.
:,: Jah, meitele, jah, meitele,
jah, meitele, meitele, meitele. :,:

Refr. Iga mees on oma saatuse sepp..

Meie põleme, meie sureme,
siis ei jää enam ühtegi orja,
ei ühtegi orja, ühtegi orja,
ei ühtegi, ühtegi peremeest!
:,: Ei ühtegi orja, ühtegi orja,
ei ühtegi, ühtegi peremeest! :,:

Õhtustest lehtedest teada ma saan
seda, kes surma on saand.
Tooliga teleri ette end aan
värvides veikleb ekraan.

Refr. Mõnus massikommunikatsioon,
lala-laa-laa-laa,
lala-lal-lal-lal-lal-laa.
Kallis kauge informatsioon.
Niisiis.

Hiinas on uputus, Taanis on tuul,
meitel on naer ikka suul.
Uurivad ruumi ja kaapavad kuu,
ikka on midagi uut.

Refr. Mõnus massikommunikatsioon..

Raukadel raadio ja noortel on hääl
kokku on kõik „Rahva Hääl“.
Kõiksugu uudiseid maakera pääl
pajatab diktori hääl.

Refr. Mõnus massikommunikatsioon..

Informatsioonita olla ei saa,
vajan kui õhku ma.
Ilmaprognoosita ilma ei tea,
kui pole halb, siis on hea.

Refr. Mõnus massikommunikatsioon..

Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
:,: ei kummarda ta saksa ees,
ei tõmba küüru selga. :,:

Refr. :,: Jah, kui see laul meil korda lä’eb,
ei meie kimpu jää. :,:

Kord astus oma pambuga
ta läbi mõisa õue,
:,: saks tuli vastu kärkides
kui kõige kurjem kõue: :,:

Refr. :,: Jah, kui see laul meil korda lä’eb.. :,:

„Kas sina, tõbras, parunit
ei enam tunda taha
:,: või on sul munad mütsi sees,
et müts ei võtab maha?“ :,:

Refr. :,: Jah, kui see laul meil korda lä’eb.. :,:

Mats võtab mütsi maha küll,
siis seisab müts tal põues.
:,: See sünnib kodus, kirikus,
kuid mitte mõisa õues. :,:

Refr. :,: Jah, kui see laul meil korda lä’eb.. :,:

Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
:,: ei kummarda ta saksa ees,
ei tõmba küüru selga. :,:

Refr. :,: Jah, kui see laul meil korda lä’eb.. :,:

Me elu jääb mõistmata aktiks vist küll,
näed elu, ent varsti läeb valuks see sul!

Refr. :,: Ah kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni!
Ah, kui juba unustus, siis olgu täielik! :,:

Ju nooruses tormasid ellu sa ka,
kulutid jõudu, ent kõik see asjata!

Refr. Ah, kui juba mürgel..

Nüüd pooled su nooruse päevist on läind,
kuid neis oma õnne sa pole veel näind!

Refr. Ah, kui juba mürgel..

Ka teaduse kõrgusel rühkinud sa,
kuid suurimad tõed ka sääl sul leidmata!

Refr. Ah, kui juba mürgel..

Ja armastushurma sa tunda ka saand,
kuid sellest sul valulik mälestus jäänd!

Refr. Ah, kui juba mürgel..

Sest valagem klaasid kõik uuesti täis
ja joogem nad tühjaks, vast aitab, eks näis!

Refr. Ah, kui juba mürgel..

Me mõtted on priid –
kes suudaks neid köita?
Kes vägev on nii,
et vangi neid heita?
Ka vanglas ja vaevas
neil lahti on taevas.

:,: Kõikvõimsad me nii –
me mõtted on priid. :,:

On elada rõõm
kesk päikese kulda.
On harida rõõm
maad emakest mulda.
Ja kannatust kanda
ja ohvriks end anda.

:,: Kõikvõimsad me nii –
me mõtted on priid. :,:

Kõik muu meil ükskõik,
mis ise ei taha.
Meist enestest kõik,
kas hea see või paha.
Me süda ja silmad
need loovad maailma.

:,: Kõikvõimsad me nii –
me mõtted on priid. :,:

Me teame, mis on hellus, mis on hool,
meid saatnud armastus on igal pool.
On aastad olnud õnneläikesed,
kuid meie – me pole enam väikesed!

Refr. Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile veel võitmata vood
:,: ja meie laulda kõik laulmata lood! :,:

Meid kanti hällist saati käte peal,
ei lastud varvast ära lüüa eal.
Meist hoiti eemal tormid, äikesed,
kuid meie – me pole enam väikesed!

Refr. Las jääda meile ka käimata teid..

Me tööd ja mängud võeti vati seest,
meid kaitsti kiivalt pettumuste eest.
Said kätte toodud kuud ja päikesed,
kuid meie – me pole enam väikesed!

Refr. Las jääda meile ka käimata teid..

Kui mina alles :,: noor veel olin, :,:
lapsepõlves :,: mängisin. :,:

Ei mina teadnud :,: muud kui seda, :,:
mis mina nägin :,: silmaga. :,:

Rõõm teeb lastel :,: lauluhääle :,:
kaunimaks kui :,: kandlekeele. :,:

Meie elu :,: on siin ilmas :,:
nii kui linnul :,: oksa peal. :,:

Näitab ennast :,: rõõm, mul siiski :,:
süda on täis :,: kurvastust. :,:

Ei meie tea, :,: kas me saame :,:
siin veel kokku :,: tulema. :,:

Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
„Laps, oota,“ kostis ta, „See aeg
on kiir küll tulema!“

Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas –
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!

Meil vanne antud, leping sõlmitud,
kaiotsad lahti päästetud.
Me pagas pardal, purjed heisatud,
vöör koitu pööratud.

Näe, ahtris silmapiiri sisse lä'eb
ka viimne kodutorni tipp.
Nii lapsepõlv meist randa maha jääb
ja algabki me retk.

Refr. Kas mõistad, kallis, kõik meil uus on ees
nüüd vihmas, tuules, päikselõõsa sees.
Me ihu, hing ja meel sellel teel
kuuluvad vaid teineteisele.

Kui laiub pärani ees avarus
ükskõik – las laetud rajust see.
Me unistused, riskid ühised
ka lainte keerises.

Refr. Kas mõistad, kallis..

Sul soodiots, mul tüür on peos,
siht ühine meid kokku seob.
Üks on alus meil, kesk tuuli neid,
kus ainsana meil hoida teineteist.

Refr. :,: Kas mõistad, kallis.. :,:

Valged kajakad kisavad rannal
punapäikese loojangu eel
tuulekeerises jõuavad randa
valged lained, mis murduvad teel.

Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab,
laine laksudes rannale lööb.
Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin
lained mühinal randuvad siis.

Sinimeri su vahusel pinnal
näkineide seal tantsimas näen
ja meri on sünge kui hauas
ei tähti seal vilkumas näe.

Refr. Meri on, meri jääb..

Näkineiu sa punud mul pärga
merelainete sügavas vees.
Vesiroosidest punutud paelad
minu ümber sa armunult seod.

Refr. Meri on, meri jääb..

Esimene tüürimees ei raatsi iial juua,
kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua.

Refr. :,: Jää jumalaga, Mann,
sest tuules oli ramm
ja reisusihiks oli meile Rotterdam. :,:

Kapten, vana merekaru, juua täis kui tint,
jäi masti alla magama, kui väljas oli vint.

Refr. :,: Jää jumalaga, Mann.. :,:

Pootsman on meil selge peaga vaikne nagu toi,
purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi.

Refr. :,: Jää jumalaga, Mann.. :,:

Kokal puder põhja kõrbes – see on paha märk,
siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk.

Refr. :,: Jää jumalaga, Mann.. :,:

Kui üles masti tõmmatud sai koka vana särk,
see paistis igaühele kui viimsepäeva märk.

Refr. :,: Jää jumalaga, Mann.. :,:

Seal metsaserval väikses majas,
kus elasid mu vanemad.
Seal metsaserval väikses majas
on pesa teinud punased.

Refr. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.

Ja meil ei ole senti raha,
me peame metsas elama
ja me ei saa, ei või, ei taha,
ei taha vaenlast teenida.

Refr. Ai-tših, ai-tšah..

Ja oma lippu sini-musta-valget
me ikka au sees hoiame
ning alles võitluses saab selgeks,
kes on meist õige eestlane.

Refr. Ai-tših, ai-tšah..

Ja sinu sõstramustad silmad,
mis võlusid mu südame.
Ja sinu sõstramustad silmad,
ei need mul iial unune.

Refr. Ai-tših, ai-tšah..

Mu ema, isa lasti maha
ja kallim viidi Siberi.
Nüüd hulgun mööda soid ja radu
ja tapan Eesti vaenlasi.

Refr. Ai-tših, ai-tšah..

Ma vaatan sind ükskõikselt,
kuid kuulan hirmunud näol.
Nii hellalt ja nii vaikselt
haarab mind sinu laul.
Su laulust saab mu saatus,
mu meeldiv piin ja kaotus.

Refr. Sellest, mis rõhub mu rinda,
tundlikuks muutund on meel.
Millest sa elad ja hingad?
Mida võid tunda, kui suudad
nii palju kanda
ja ennast teistele anda
laulu teel.

Su tunded võtan omaks,
kui pole laul vaid see,
sest aina jõuetumaks
muutun sinu ees.
Mul pole jõudu selleks, et päästa end.
Ja milleks?

Refr. Sellest, mis rõhub mu rinda..

Võib-olla tõrksalt olen
ma hoidnud tundeid paos.
Kuid sellest hetkest põlen
ainult sinu jaoks.
Kas leitud lõõm on õige?
Ei tea, kuid loobun kõigest.

Refr. Sellest, mis rõhub mu rinda..

Hääled vaikusesse sumbunud,
veri huultes külmast tardunud.
Kauaks lagled läinud rändama,
kaugele nad lendavad.
Tuhat tähte alla langevad,
su silmadesse kukuvad.

Refr. Mina jään
veel ootama su jälgi lumel.
Mina jään
veel seisma siia tormituulde.
Sosistama sinu nime,
lendama su unes salaja.

Helbed laugudele langevad,
veena põskedele voolavad.
Lumepimeduses liblikad
käsivarsi riivavad.
Tuhat tähte alla langevad,
su silmadesse kukuvad.

Refr. Mina jään..

Tuultemered endaga
meid algusesse kannavad.

Refr. Mina jään
veel ootama su jälgi lumel.
Mina jään
veel seisma siia tormituulde.
Mina jään
veel ilmuma su peegelduses.
Sosistama sinu nime
:,: salaja. :,:

Nii kaua Annest külmalt mööda läksin,
ehk küll ta on mind püüdnud võluda.
Ning alles eile kõik see muutus äkki,
kui uues kleidis tööle tuli ta.

Refr. Oi, miniseelik, mini-miniseelik,
oi, ülemeelik tänapäeva mood!
Kai nooruslik on justkui koolieelik –
vist sellepärast südames mul kummalised lood.

Ma käisin korda kolm ta laua juures
ja korda kolm ma pidin ohkama.
Kai üllatusest tegi silmad suured,
kui kutsusin ta õhtuks kohtama!

Refr. Oi, miniseelik..

Kuid sügisõhtud pole suve moodi,
ning põhja poole sihtis tuulelipp.
Kai koju läks ja pidi heitma voodi –
arst ütleb nüüd, et tal on kõva gripp.

Refr. Oi, miniseelik..

Seepärast südames mul kummalised lood.

Öö on imesoe ja paistab kuu,
pimedus meil on pargiteil.
Suudlust varjab pink või iidne puu –
oma tuba puudub meil!

Refr. Minu südames sa elad
kenas päiksepoolses toas.
Minu südames sa elad suure armastuse loal.
Minu südames sa elad, seda keelata ei saa,
sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa.

Siiski meie õnn on noor ja kuum,
mured seda käest ei vii.
Leidub kuskil kord ka meile ruum –
seni trööstin sind ma nii:

Refr. Minu südames sa elad..

Peagi punab koit, on kaste maas,
meile laulab ärkav lind.
Praegu piisab sest, kuid hiljem taas
lohutama pean ma sind:

Refr. Minu südames sa elad..

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad –
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida?
Ja millega ta seda teeb – ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.

Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?
Mis maa see on? Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.

Su huultel nii värskelt kui juunis
punetab maasikavärv.
Su juuksed on puravikpruunid,
silmad kui sinine järv.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neist laulugi kokku sean.

Refr. Kuid mis värvi on armastus –
kes seda teab?
Mis värvi on armastus?
Kui teaks küll oleks hea!
Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma,
et iga päev mu armastust
:,: siis näeksid sa. :,:

Mürkkollaseks muudab mind ootus,
sinuta maailm on hall.
Vaid igatsust leevendav lootus
särab kui hõbekristall.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neist laulugi kokku sean.

Refr. Kuid mis värvi on armastus..

Öö purjetab mustaval laeval,
tuleb siis päev, mul näib,
et roosaka pintsliga taevast,
värvimas koidukiir käib.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neist laulugi kokku sean.

Refr. Kuid mis värvi on armastus..

Mu isamaa armas, kus sündinud ma,
:,: sind armastan ma järjest ja kiidan lauluga! :,:

Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal;
:,: kuid siiski kenad männid ja kuused, kased ka. :,:

Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal;
:,: kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool. :,:

Oh õitse veel kaua, mu isade maa!
:,: See maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka! :,:

Su hooleks end annan ja truuks sulle jään
:,: nii kaua, kui kord suren ja oma hauda lä’en! :,:

Mu isamaa on minu arm,
kel südant andnud ma.
Sull’ laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!

Su valu südames mul keeb,
:,: su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, :,:
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
see pärast surema!

Kas laimab võõra kadedus,
:,: sa siiski elad südames, :,:
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!

Su linnud und mull’ laulavad,
:,: mu põrmust lilled õitsetad, :,:
mu isamaa, mu isamaa!

Mu kodu ei piira need metsikud mäed,
mis kõrguvad pilvede alla.
Mu kodu ei emba ka müüride käed –
ja tihti ta värav on valla,
ja tihti ta värav on valla,
nii sageli valla on see.

Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood
ja laaned ei valva ta rahu.
Mu kodu on väike ja minuga koos
mu pere vaid siia ju mahub,
mu pere vaid siia ju mahub,
mu pere jaoks ruumi on vaid.

Kord aastas ta nurmedel vili loob pead
ja nõrk on ta koskede kohin.
Nii väike on ta, et ma tihti ei tea –
:,: kas temast ma lauldagi tohin, :,:
kas temast ma lauldagi võin,
kas temast ju lauldagi tohin,
:,: kas temast ma laulda, :,:
kas temast ma lauldagi võin,
mu kodu.

Mu meel unus mägede taha,
hää uni mu silmile vajus.
Hellalt heliseb kodukiriku kell,
pehmes jõuluöö lumesajus.

Tuleb laul, mille sõnad on
ühest kaunist ja ilusast keelest.
Seda lehtedesahinas kuulata,
ja ööga ta haihtub su meelest.

Tee viimaste hangede vahel
ammu ootab su kergeid jalgu.
Ja metsapõue on alles jäänd
möödunud aegade kuldne selgus.

Sa lähed ja tee hargneb lahti,
ja perved täis siniseid lilli.
Ja sõuab ja sõuab üle su pea,
kergeid heledaid kevade pilvi.

Istud kivil – aianurgas,
kus laps kord Jumalat palus.
Kirsid pillavad õielehti,
kuis see on hää ning valus.

Tuleb minna, selja taha jääb laim,
ja kevadel pää järgneb suvi.
Kaugelt tagasi lendas unistus,
rännust väsinud valge tuvi.

Kõik, mida mulle ütlesid tol õhtul,
kui muusika mu hinges kõlas see.
Nüüd, mil muusikat ma kuulma juhtun,
meenud sina minule.

Üht muinaslugu muusikas ma kuulen
ja sina seisad unelmais mu ees.
Ning laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund.

Teeb muusika mind vahel kurvameelseks
ja süda on nii tulvil igatsust,
et laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma teisse armund.

Olla nii ei või,
kuigi seda räägivad kõik.
Kas tõesti on siis mõttetu see,
kui igatsed kuud, mis särab läbi öö?

Muusika ent siiski trööstib mind
ja ütleb, et ma varsti kohtan sind.
Nüüd laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma teisse armund.

Mul meeles on veel suveteed,
kus käsikäes kord käisime,
ja uduloor,
mis varjas järveveed.

Mul meeles veel on kuldne kuu
ja õieehtes toomepuu
ja huuled soojad
paitamas mu suud.

Aeg nii kiiresti läeb,
möödub pea talv ning kevad on käes.
Ammu pole sind näind,
seda ei tea, kuhu sa jäid.

On meeles mul meloodia,
mis tollel õhtul laulsid sa.
Kui seda kuulen,
meenud mulle taas.

Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga,
õnn tahtis pageda käest.
Päeval ja ööl, kodus ja tööl
mõtlesin Mustamäest.

Refr. Nüüd elan Mustamäel,
korter on aus ja hea.
Ning selle õnne eest
Fortunat kiitma pean.
Nüüd elan Mustamäel –
tahta mis võiksin veel!
Hulk päevi kauneid siin
mind ootab, ootab ees.

Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik,
olgu seal pidu või pulm –
igavust ma tunda ei saa
enne, kui kell on kolm.

Refr. Nüüd elan Mustamäel..

Kui nüüd veel Mustamäe Žiguli kandiga
sõpruse sidemed looks,
võib-olla nii minagi siis
auto veel majja tooks.

Refr. Nüüd elan Mustamäel..

Elas metsas mutionu,
keset kuuski noori, vanu.
:,: Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügaval. :,:

Kutsus kokku külalisi,
karvaseid ja sulelisi.
:,: Lendas vares, harakas,
kull ja kaaren nupukas. :,:

Vantsis uhkelt karuvana,
veeres siili okaskera,
:,: jänes nudisabaga,
orav kikkis kõrvaga. :,:

Joostes tuli väle põder,
hiljaks jäi veel reinuvader.
:,: Siis kõik lauda istusid,
pidurooga maitsesid. :,:

Karu imes mesikooki,
jänes rüüpas kastejooki,
:,: kaaren karusmarju sõi,
kull see kurejooki jõi. :,:

Põder limpsis samblasuppi,
orav näris käbijuppi.
:,: See oli päise päeva aal
pilla-palla pillerkaar. :,:

:,: On Muumimaal uksed ja südamed valla,
hei muumid!

Üks hääl huikab ülevalt pilvedest alla,
hei muumid!

Sõpru kuis hoida sa vahel ei tea,
seda on muumidelt õppida hea.

Hei muumid, hei muumid,
hei muumid! :,:

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool.
Liiv täis lindude kurba viit,
:,: hinges kõle sügistuule naer. :,:

Suvi kadund käest,
sügis võitmas taas suve külluse naeratust.
:,: Suve loojang, raagus puude aeg. :,:

Pääsud lennu eel, udu üle vee.
Leinas kodunõmme kask.
:,: Päikse kaisus vanad kastanid. :,:

Suve kaunis laul hääbub õige pea,
kasvab varjude siluett,
:,: ümber kõle sügistuule naer. :,:

Päikesemaa on halliks hõõgumas,
suvenaer, suverõõm ei sügist, ei vii.
Pääsud lennu eel, udu üle vee.
Leinas kodunõmme kask.
:,: Päikse kaisus vanad kastanid. :,:

Suve kaunis laul hääbub õige pea,
kasvab varjude siluett,
:,: ümber kõle sügistuule naer. :,:

On arm meil möödunud ja ees nüüd lahkumine,
kas tõesti lootsid sa, et õnn on igavene?
Las meeldiv mälestus meil möödund päevist jääb
sest lahkuda ju saab ka sõpradena, armas.

Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa,
naerata, nagu eile, armas.
Pisarad nüüd kuivata,
naerata, õnn ei ole kaugel.
Kui hinges on üksindus ja südames igatsus,
siis möödund õnne meenuta,
naerata, naerata.

Kui vahel tunned sa end veidi üksikuna,
siis tea, et möödub see, taas saad sa rõõmu tunda.
Kui silmis pisarad, sa pühi ära nad,
su kaunid silmad on ju naeratuseks loodud.

Refr. Seepärast naerata nüüd jälle sa..

Ma saabun salaja kui laine,
mis randa merevaiku viib.
Ja meremaik mu huulte peal on maine,
kui rõivas võbeleb kui tiib.

Refr. Olla võin kui jää või tulikuum,
su kõigi unistuste tuum
ja valgel ööl ka varjust truum.
Enda nii sulle tõin ma,
kuigi tean, et homme võin ma
muutuda vaid nimeks sinu suul.

Ja muutun samuti kui laine,
mis piire millekski ei pea.
Sa oled mees ja mina olen naine,
tean mõnda, mida sa ei tea.

Refr. Olla võin kui jää või tulikuum..

Ma olen nagu päev, sa öö,
üks meri teine on kui maa.
Kui palju tundeid mahub meie vahele,
aimata ei suuda keegi,
muutub meri, muutub maagi.

Refr. :,: Olla võin kui jää või tulikuum.. :,:

Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäe nõlval
sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled
su üle juttu a’aks –
ei mõista, siiski kõigest
sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi –
ja ohkad endamisi,
ja ohkad jällegi.

Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.

Inimestel elu igav,
:,: haldjail hallivõitu. :,:
Nõia elul, sel on võlu,
:,: laskem luuasõitu! :,:

Refr. Nõia elu, nõia elu, see jah, on kõige parem!
Ah, kui hea on olla nõid, kui sa vaid õppin’d oled.
Nõia elu, nõia elu, see jah, on kõige parem!
Ah, kui hea on olla nõid, kui sa õppin’d oled.

Inimene tõuseb vara,
:,: ta on tööde ori. :,:
Nõial kratt toob koju vara,
:,: kulda on meil kui pori. :,:

Refr. Nõia elu..

Nõidund ma ja uurin’d veidi,
:,: kübara saan potist. :,:
Aga tip-top ballikleidi
:,: nõiun jahukotist. :,:

Refr. Nõia elu..

Teiste mured meile kama,
:,: klõbistame sõrgu. :,:
Aga pärast maiset jama
:,: põrutame põrgu. :,:

Refr. Nõia elu..

:,: Pea õits’vad lilled, pea õits’vad roosid,
Pea õitseb lill – ära-unusta-mind. :,:

Refr. :,: Ma ütlen veel üks kord –
noorus on ilus aeg,
noorus ei tule iial tagasi. :,:

:,: Meil kasvab viinapuu ja sel on marjad,
neist voolab välja magus vein. :,:

Refr. :,: Ma ütlen veel üks kord.. :,:

:,: Mul on üks neiu, kes mull’ nii armas,
teda ajaviiteks armastan. :,:

Refr. :,: Ma ütlen veel üks kord.. :,:

:,: Ja kui ei tulegi, pole teda vajagi!
Noorus ei tule iial tagasi. :,:

Vesi ojakeses vaikselt vuliseb,
ta endal laulu laulab laulab uniselt.
Ta vahtu tekitab on külm.
Ta päikest peegeldab on külm.

Üle kivide ja mätaste
vesi vaikselt pehmelt voolab.
:,: Ta väga rahulik on küll. :,:

Refr. :,: Iga vesi jõuab ükskord jõkke,
ta selleks ületab kõik tõkked.
Kuid varsti ojja tahab tagasi,
ta oma koju tahab tagasi. :,:

Vesi ojakeses vaikselt vuliseb,
ta endal laulu laulab laulab uniselt.
Ta vahtu tekitab on külm.
Ta päikest peegeldab on külm.

Üle kivide ja mätaste
vesi vaikselt pehmelt voolab.
:,: Ta väga rahulik on küll. :,:

Refr. :,: Iga vesi jõuab ükskord jõkke.. :,:

Üle vainude valendab aur,
vahulillede udune voodi.
Igaühel on südamelaul,
igaühel on see isemoodi.

Refr. :,: Laa-laa-la-la-la-laa,
Laa-laa-la-la-la-laa. :,:

Lähen karjateed, karukell käes,
kutsun hiliseid laule ma koju.
Ja nad tulevad männikumäelt,
kõige viimane udus veel ujub.

Refr. :,: Laa-laa-la-la-la-laa.. :,:

Minu laule vist teavad siin kõik,
õhus ripuvad kellukakannud.
Sest et kõik nad siit karjamaalt sõid,
vaid üks vallatu plehku on pannud.

Refr. :,: Laa-laa-la-la-la-laa.. :,:

Üle vainude valendab aur,
mul on närbunud karukell süles.
Igaühel on siin oma laul
ja ma oma ei leiagi üles.

Refr. :,: Laa-laa-la-la-la-laa.. :,:

On elu meil üürike ilmas,
mis määratud saatuse väel.
Kord kurbusest pisar meil silmas,
:,: kord kannab meid õnn oma käel. :,:

On elus küll võitlusi palju –
neis karastub mehine meel!
See mees, kes on kindlam kui kalju,
:,: võib meiega liituda veel! :,:

Meil vennastus valitseb meeles,
me hoiame vabadustuld!
Ja kõlavas isamaa keeles
:,: meil rinnus keeb nooruse kuld. :,:

Seks teadused antud on meile,
et teenida rahvast ja maad.
Rapiirid on vastuseks neile,
:,: kes vaenlastest valdab me raad! :,:

Me isad on põlvedest põlve
meil pühendand laulude väe.
Me laulus on nende eest palve,
:,: kes manalas päikest ei näe. :,:

Me laulame noortele õnne,
kes edasi kannavad tuld,
mis põleb meil rinnus veel enne,
:,: kui katab meid kodumaa muld. :,:

Päikeseratas, päikeseratas,
taeva tuline kera.
Päikeseratas, päikeseratas,
kasvatad viljatera.

Päikeseratas, päikeseratas,
sooja saab iga seeme.
Päikeseratas, päikeseratas,
sina näed, mida teeme.

Päikeseratas, päikeseratas,
jube, kui oleks pime.
Päikeseratas, päikeseratas,
sinu valgus on ime.

Päikeseratas, päikeseratas,
paistad halvale, heale.
Päikeseratas, päikeseratas,
vaata me kõigi peale.

Häbenemata kallistan päikest,
suudlen sooja tuult.
Imetlen oma Eestimaad väikest,
naeratus suul.

Kujutlen kuidas mändide vahelt
paistab merepiir.
Kujutlen kuidas
seal siis seisaksin.

Häbenemata tunnen nii palju,
palju mu sisse jääb.
Tahaksin teada, kas tõsiselt teategi,
kuidas mul läheb.

Tunnen, et hoian ilusaid hingi,
tunnen, kuis hoitaks mind.
Tunnen, et väärin,
väärin olla nii.

Refr. Sest maa peal on paradiis
mu jaoks, kusagil siin.
Kui maas on mõni murtud viiv –
tast tee üle viib ja kusagil siis
paistab paradiis mu jaoks.

Andke mul andeks, kui mõni sõna
vahel vähem sai.
Või kui mu käed unustasid
mõnikord mõne pai.

Andke mul andeks, et tunnen nii palju, kuid
vähe tehtud saan.
Mul on lootus,
et kord oma tunded vallutan.

Refr. Sest maa peal on paradiis..

Kunagi tunned, et kuskil on hea, ja
uut kohta otsima enam ei pea.
Kui vaadata tahad, siis näeksidki mind –
mu süda ju iial ei kõrvetaks sind.
Proovida võib, sest mu higine käsi
olla võib päästja, kui elu on väsind.

:,: Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks kusagil siin. :,:
Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks,
:,: teie jaoks. :,:

Kord põllul, kus kirendas punane moon,
üks pardike paterdas papaga koos
ja võlutult silmitses purpurset moonikest
parditütreke noor:

„Pai papa, kas moonikest puutuda saan?“
Kuid pajatas pardile papake hea:
„Ei, pisike pardike moonikest puutuda saa.“

Ja lausus veel, kui nokkis värsket heina:
„Eks nii on elu, ära nõnda leina!“

Refr. Sa tead ju, et moonid kõik on
pikad, pikad, pikad,
:,: kuid pardike on väike. :,:
Sa tead ju, et moonid kõik on
pikad, pikad, pikad,
kuid pardike on väike.
Nii oli, on ja jääb.

Kord lainetes vallatles pardike noor
ja perve pealt piilus punane moon
ja puutuda purpurpunasel moonil on pisikest
pardikest soov:

„Pai mamma, kas pardikest puutuda saan?“
Kuid pajatas pojale mammake moon:
„Ei, pisike moonike pardikest puutuda saa!

Kui pardil lased ennast haneks püüda,
kuis võib siis terve maailm enam hüüda!“

Refr. Sa tead ju, et moonid kõik..

Ja ometi ilusal õiekuu ööl,
kui särasid lõbusalt põllud ja veed,
me pisike pardike põgenes pesast
ja moonile naiseks siis sai.

Kuid kurvemaks läheb veel lauluke nüüd –
sirp lõikab ja põlluke lagedaks jääb,
ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib.

Nii läkski lendu uhke moonipeiu
ja püüdis haneks väikse pardineiu.

Refr. Sa tead ju, et moonid kõik..

Refr. Kuuma päikese eest merre sukeldun ma,
liuglen lainete sees, puhkan soolases vees.
Pärlipüüdja olla võiks, kui kord ehtsat pärlit näen.
Kuuma päikese eest, oo, korraks peitu vaid poen.

Kas tõesti näen ma viirastust –
näkineid seal kullases rüüs.
Tal päiksepärg on ehteks peas
ja kõnnib nõtkelt lainte peal.

Samas vahtu kaobki ta,
talle järgi nüüd sukeldun ma,
pea ees, :,: leidsin ma :,:
pärli tõelise veest.

Refr. Kuuma päikese eest merre sukeldun ma,
liuglen lainete sees, puhkan soolases vees.
Pärlipüüdjaks nüüd ma jään kuni pärli kätte saan.
Kuuma päikese eest, oo, korraks peitu...

Kuuma päikese eest merre sukeldun ma,
liuglen lainete sees, puhkan soolases vees.
Pärlipüüdjaks nüüd ma jään kuni pärli kätte saan.
Kuuma päikese eest, oo, korraks peitu veel poen.

:,: Korraks peitu veel poen. :,:

Taevas sinetav ja hämar
kuhugi on kadund kuu.
Sulalumine on tänav,
akna all on raagus puu.

Lume sisse pikad triibud
teinud sinu soome kelk.
Nukralt seljatoele liibud
silmis äraolev helk.

Refr. Pille-Riin, Pille-Riin,
kohtume me täna siin,
õhtusinas laternate all.
Pille-Riin, Pille-Riin,
lapsepõlv on möödas siin,
varakevadisel tänaval.

Sul on suvepäike põues,
kevadõhtu on su vend.
Soovin, et siinsamas õues,
riietaksid lahti end.

Päästad mantli hõlmad valla,
kleidinööbid lahti eest.
Tulvaveega rentslist alla,
häbelikkus kaob su seest.

Refr. Pille-Riin, Pille-Riin..

Seisad lumes nagu loodi,
tead, et tahan tulla ma
sinu tuppa, sinu voodi,
sinuga koos hullama.

Tänasest on saanud eile,
triibulisse patja pead
surume ja tundub meile –
inimesed kõik on head.

Refr. Pille-Riin, Pille-Riin..

Hommikuses päikses aga,
sinisilmad lahti teed.
Kuulatad, kuis akna taga,
rõõmsalt vulisevad veed.

Ära mulle silma tüki,
päikene, va pudrusilm.
Läbi väikse klaasitüki
roheline näib maailm.

Refr. Pille-Riin, Pille-Riin..

Refr. Ühel seikleval priiuserüütlil
olgu pistoda alati vööl.
Või peitku ennast hoopis ta põues,
sest nii on kindlamgi veel.

See relv on ka imelik talisman,
mis hoiab sind päeval ja ööl.
Ta lõikab läbi kõik kütked,
kütked, millesse satud sa teel.

Ta jätab terveks, terveks vaid kütked,
mis hoidmas teda sinu vööl.
Neid kütkeid läbi tema ei lõika,
sest nii on kindlamgi veel.

Kust on ta sinu kätte jõudnud,
seda sa ise ei tea.
Mis lööke varjab ta ihutud tera,
mis plaane varjab ta ehitud pea?
Mis on küll selle meistri mõttes,
kes selliseid riistu taob?
Mis on tema õige hind
ja kas ta jääb või kaob.

Refr. Ühel seikleval priiuserüütlil..

Üle kõige on maailmal vaja
:,: üht vaba last, :,:
kes midagi pole kuulnud
heast ega kurjast,
ei heast, ei kurjast,
ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust,
kuid püüdjail on vaja just vaba last.

Refr. Põgene, vaba laps!
See on ainus võimalus.
Põgene, vaba laps!
Vii peitu maailma vabadus,
kuni veel sa vähegi suudad,
kuni veel sa vähegi loodad,
vähegi hoolid.
Põgene, vaba laps!

Vägivald armastab vabadust,
tahab ta võita ja vallutada.
Vägivald igatseb vabadust
enda najale kallutada.
Vägivald armastab vabadust,
armastab vabadust.
Põgene, vaba laps!

Refr. Põgene, vaba laps..

See oli muistsel a´al,
kui vabadus me maal
ja vaenlasel kitsaks jäi omal maal.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja vaenlasel kitsaks jäi omal maal. :,:

Neil elust kõrini
ja meri põlvini
ja unes nemad nägid ainult Stalinit.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja unes nemad nägid ainult Stalinit. :,:

Siis tulid punaväed
kui ehtsad kaltsumäed
ja kaasas nendel oli politruk.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja kaasas nendel oli politruk. :,:

Siis metsa läksin ma
ja metsa läksid sa,
et saaks neid politrukke küttida.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
et saaks neid politrukke küttida. :,:

Siis püssi võtsin ma
ja püssi võtsid sa,
et saaks neid politrukke lasta ka.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
et saaks neid politrukke lasta ka. :,:

Ma ise vait kui sukk,
mu püss on vait kui sukk,
aga põõsa taga krabistab politruk.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
aga põõsa taga krabistab politruk. :,:

Siis paugu panin ma
ja paugu panid sa
ja kogupaugu raibetele korraga.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja kogupaugu raibetele korraga. :,:

Ma ise vait kui sukk,
mu püss on vaid kui tukk
ja põõsas on vait ka politruk.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja põõsas on vait ka politruk. :,:

Siis naha võtsin ma
ja naha võtsid sa
ja viisime ta Stalinile parkida.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja viisime ta Stalinile parkida. :,:

Puhvaika sain ma
ja lubjavildid sa
ühes nende sõprade täidega.
:,: Oh-oi-oi-aa, ti-ral-lal-laa
ja sõit läks Siberisse lauluga. :,:

Ütle, millal tuled sa?
Ütle quando, quando, quando?
Tuled siis, kui lumi maas,
või kui kevad tärkab taas?

Ütle, millal on see päev?
Ütle quando, quando, quando?
Kas sind suvepäikse käes,
või siis sügiskullas näen?

Refr. Mind nii õnnetuks teed,
kui ei vasta mul sa.
Sinu hääles on naer –
tulen siis, kui selleks aeg!

Ütle, millal, ole hea.
Ütle quando, quando, quando?
Sa ei tea, kuid mina tean –
küllap tuled õige pea!

Refr. Mind nii õnnetuks teed..

Ütle, millal, ole hea.
Ütle quando, quando, quando?
Sa ei tea, kuid mina tean –
:,: küllap tuled õige pea! :,:

Kuhugi on kadunud usk ja unustus,
sinu kaunid hääled,
raagus sõnad suus.

Sinu suu ja silmad üle sügise,
kes nüüd lumemarjadele
köidab aseme?

Kelles on su silmadele, tekiks härmatis
uneloog su ümber tuulekandle viis.
Kuhugi on kadunud usk ja unustus.

Refr. Unustuste usku, aga kui sa mäletad,
siis su juurde tulen läbi sügise või lumemarjamaa.
Suhu võtan sinu raagus sõnad suust,
asemele heidame siis lumemarjapuust.

Kuhugi on kadunud usk ja unustus,
sinu kaunid hääled,
raagus sõnad suus.

Sinu suu ja silmad üle sügise,
kes nüüd lumemarjadele
köidab aseme?

Kelles on su silmadele, tekiks härmatis
uneloog su ümber tuulekandle viis.
Kuhugi on kadunud usk ja unustus.

Refr. Unustuste usku, aga..

Kuhugi on kadunud usk ja unustus

Refr. :,: Otsi lolli, kes ei kardaks kolli,
kui on kollil rahamaitse suus.
Raha mängib elus põhirolli.
Raha see on õnn ja armastus. :,:

Kõrged mõtted see on puha möga,
pole ilu ilma rahata.
Söö ja maga, sarvevahet süga
ega elult muud ei taha ka.

Refr. Otsi lolli, kes ei kardaks kolli..

Kõrged mõtted see on puha möga,
pole ilu ilma rahata.
Söö ja maga, sarvevahet süga
ega elult muud ei taha ka.

Raha võim on suur ja igavene,
elu lühikene, raha pikk.
Kel on vähe või on natukene
:,:sellel puudub helge, :,:
sellel puudub helge tulevik

Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.

Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha.
Sina, sina vaid vaikuses kajad.

Refr. Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
küllap siis seda on vaja.
Tahan ja tahan nüüd taevaste taha.
Selleks mul sindki on,
selleks mul sindki on vaja!

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja mul on.

Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.

Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha.
Sina, sina vaid vaikuses kajad.

Refr. Tahan ja tahan..

:,: Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja :,:
mul on.

Rahvahulgad, tulge kokku
Emajõe kaldale!
Tahad tunda õiget rõõmu,
anna käed minule!
Vaiksel Emajõe kaldal
ainult tahan elada,
:,: Ilusamad eluaastad
veedan Taaralinnas ma. :,:

Meelitagu teised linnad
toreduse, iluga,
lõunamaade haljad aasad,
lõuna-ööd, Itaalia.
Vaiksel Emajõe kaldal
ainult tahan armasta’,
:,: Ilutseva silma sära
ütleb: „Siin võid armasta’!“ :,:

Otsas kui on elupäevad,
otsas kui on ilus arm,
vaiksel Emajõe kaldal
kaevake mul vaikne kalm.
Vaiksel Emajõe kaldal
ainult tahan surra ma,
:,: seal, kus õnne jätkub hulgal’,
seal on ilus puhata! :,:

Refr. Tead, kallis,
rendime, rendime saare peal sauna
ja siis keskele, keskele flora ja fauna.
Me heidame, heidame turjale paunad
ning leiame, leiame lootsiku roost.
Ja aidaa, paunad paati ja kaome
kauaks siit painavalt maalt,
et endile haarata armastussaart.

Ma ei aima, mis ilm sellel saare peal on
ja see saun, kas veel ka leili peab.
Kas söödavaid taimi või seeni seal on,
kes küll teab, kuid meil on ikka hea.

Taevas kaar ja huulil naer,
kandku paat ja aer las sõuda.
Käed on koos, mis muud veel nõuda,
arm on nii suur.

Refr. Tead, kallis..

Mis juhtub kui leek
mille süütas me kirg
pole jääv
ja jahtub lembeleil.

Ei hakka sind häirima tüütamishirm
kui see rõõm on hoopis napim meil.
Jätkem paat ja saun ja saar,
leidke kasvõi lihtne poolsaar.

Peitke meid
kasvõi põõsa,
tung on nii suur,
uu-uu-uu.

Refr. Tead, kallis..

Kord olid niidud rohelust täis,
pilv taevavõlvist vaid harva üle käis.
Peegeldus päike jõe suveselges vees,
niitude vahel siis kulges meie tee,
niitude vahel, kus rõõm saatis meid.

Niitudelt päike kadunud nüüd,
nukrana kaigub seal sügislinnu hüüd.
Vingudes ruttab vaid vihur üle mäe
ning ega meidki seal keegi enam näe.
Kus on siis suvi ja kus on me arm?

Ei ole sind ja tõesti ma ei tea,
mille peale lootma või mõtlema nüüd pean.
Sa katki kõik me unistused lõid,
võtsid kogu õnne,
mille kaasa tõid.

Kuid siiski ma ootan kevadet uut,
niitude haljust ja palju-palju muud.
Aiman ju nüüdki, et ühel päeval siis
lõplikult tuled, sest süda nõuab nii.
Niitude rüpes meid rõõm leiab taas.

Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo,
ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.

Refr. Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
:,: Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl. :,:

Ning hämaras toomepuu lumena valev
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis.
Miks muidu su huuled ja õhetav pale
nii õunapuu õiele sarnane näib!

Refr. Oh, keeruta, lennuta..

Oi, Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm!
On pilvedest helendav taevas su üle
ja kirgliku suudluse esmane hurm.

Refr. Oh, keeruta, lennuta..

Just sellisel heinamaal peamegi pidu,
kus hämarik koidule ulatab käe.
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund
see tööde- ning rõõmudeküllane päev.

Refr. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
kuldtärniga nooruke sõjamees sa.
:,: Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
et linalakk-neidu sa püüda ei saa. :,:

Oo, kallis sõber, sind austan ma,
sa tead, see tunne alles jääb.
On suurtel meestel suured teod,
:,: Sa tead, see tunne alles jääb. :,:
La-la..

Oo, kallis tuttav, sind austan ma,
sa tead, see tunne alles jääb.
On suurtel meestel suured teod,
sa tead, see tunne alles jääb ja jääb.
Sa tead, see tunne alles jääb.
La-la..

On suurtel meestel suured teod.
:,: Sa tead, see tunne alles jääb. :,:

Refr. See viis haaras mind,
see viis võlus mind,
see viis võitis mind
kui esmakordselt
kuulsin laulmas sind.

Sind nägin päiksena lavalt paistmas,
sind terve saalitäis mõttes mõistmas,
su laulu lõhna ja mõtet haistmas
ainult ma ei mõistnud sind.

Ka mina püüdsin sust aru saada,
ei tahtnud teistest ma maha jääda,
kuid laulu mõte läks minust mööda,
ainult viisi jagas pea.

Refr. See viis haaras mind..

Võib-olla laulsid sa armurõõmust,
võib-olla väikesest veinisõõmust,
võib-olla ühtegi mõttejäänust
selles laulus polnud sees.

Kui puuga oleks ma pähe saanud,
ei ühtki sõna mul meelde jäänud,
kuid sellest viisist ei küllalt saanud,
sina ise olid viis!

Refr. See viis haaras mind..

Nüüd olen aastaid su kõrval käinud,
su häid ja halbugi külgi näinud,
ei ole siiski sust aru saanud,
kõrvus ainult mul see viis.

Su publikuks nüüd on toatäis lapsi,
kes kuulavad sind nii vastutahtmist,
ei ole roose, ei suurt aplausi,
jäänud ainult on see viis.

Refr. See viis haaras mind

Me vahel sõda – sa ida, ma lääs, sa tuli, ma jää.
Ja sellel lahingul ma lõppu ei näe, ei näe.
Jääb mulle see arm, mis meenutab sind.
Sa põgened kiirelt, kui poleks armastand mind.
Ses lõputus kaoses üks kadunud hing, igatseb sind.

Refr. Vahel tundub veider,
kuid su mõttest aru saan.
Vahel jälle meile kõik on tundmatu maa.
Sest et me vahel ja mõlemal pool,
on segased lood – on segased lood.

Su lemmikrelvaks hästi valitud laused,
kus valed on ausad.
Ja viimast rünnakut ma ootama jään ja jään.
Jääb sulle see arm, mis meenutab mind.
Ma põgenen kiirelt, sest liialt armastan sind.
Ses lõputus kaoses üks kadunud hing, igatseb sind.

Refr. Vahel tundub veider..

Tunnete peeglis ei takista meid.
Lepitud reeglid, nii rikume neid.
Kui igatsust toita, end valu eest peita,
nii kunagi leida, me rahu ei saa.

Refr. Vahel tundub veider..

Mul seitse pruuti on,
neid kõiki armastan
ja iga päev neist üht ma külastan.

Refr. Ikka Eva esmaspäev,
Terese teisipäev,
Karoliina kolmapäev,
Anette neljapäev
ja reedel Roosike
ja laupäev Liisake
ja pühapäeval paks Pauliineke.
Ikka reedel Roosike
ja laupäev Liisake
ja pühapäeval paks Pauliineke.

Ja kui ükskord suren ma,
mind võtvad leinata,
mu haual käivad nad
ja lilli panevad.

Refr. Ikka Eva esmaspäev..

Kui surnust tõusen ma
läen taeva elama,
mul ikka pruudid ees,
ma jälle võidumees.

Refr. Ikka Eva esmaspäev..

Mul seitse peikat on,
neid kõiki armasatan
ja iga päev ma neid ka külastan.

Ikka Elmar esmaspäev
ja Teodor teisipäev,
Kirill mul kolmapäev
ja Neeme neljapäev,
ikka reedel Ruudike
ja laupäev Laurike
ja pühapäeval paks Benjamiinike.
Ikka reedel Ruudike
ja laupäev Laurike
ja pühapäeval paks Benjamiinike.

Iga päev tormad vahetpidamata,
kuni taas märkad öö ongi käes.
Mõnikord lootus võib puruneda sootuks,
kui tunneli lõpus valgust ei näe.
Näib, et ei edene ükski idee,
sest justkui kuskil alati sõlm on sees.

Refr. Kui seisad, selg vastu seina
ja püüad väljapääsu leida, kui lõpuks
sõbrad on koos, sõbrad on koos,
siis müür kaob eest.
Nii nädalatest väänad välja
seitse pühapäeva, sest siis kui
sõbrad on koos, sõbrad on koos,
kõik edeneb ja veereb.

Vahel on raske, paganama raske
ja viimane aste nii kaugel näib.
Tähtede poole, lisa eluloole,
üha suuremaid soove aeg kaasa toob.
Nii tormad edasi veel ja veel ja veel.

Refr. Kui seisad, selg vastu seina..

Silver, kus on sinu kullamäed?
Merepõhja vara maha jäi koos laevaga.
Silver, kus on sinu julged teod?
Merepõhja noorus maha jäi koos laevaga.

Silver, kus on sinu vasak silm?
Merepõhja silm maha jäi koos laevaga.
Silver, kus on sinu röövlisalk?
Merepõhja poisid maha jäid koos laevaga.

Refr. Üksi ma veel
kõrtsu laua taga,
piigad põlvedel
oma viimseid päevi magan.

Silver, kus on sinu poisipõnn?
Merel seilab minu poisipõnn musta lipu all.
Silver, kus on sinu sünnipaik?
Laevakajutis mu sünnipaik musta lipu all.

Silver, kus on sinu õige koht?
Laeva tekil minu õige koht musta lipu all.
Silver, kus on sinu röövlisalk?
Merepõhja poisid maha jäid koos laevaga.

Refr. Üksi ma veel..

Merel sõidab minu poisipõnn, ahhoi!

Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!

Kuis maa, nii hellalt hoiad
sa lapsi käte pääl,
neil annad leiba, katet,
ja viimast aset veel.

Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad,
su tütred nagu lilled,
nad õitsvad nägusad!

Samad sõnad, sama viis,
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Kuid siiski veel leian
su silmist pisaraid.
Mu Eestimaa, oh looda,
ehk nüüd need ajad muutuvad.

Samad sõnad, sama viis,
sama tõrksad tähed,
sama lihtsalt nagu siis
mis hingest tulnud hinge läheb.

Tervitan sind, kas kuuled –
on seal hommik või on õhtused tuuled?
Kuidas on ilmad kuumad?
Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad.

Refr. Sul mõttes soovin head,
veel jäänud mõned read.
Ma võiksin käia kasvõi mööda vett,
miks nii raske sulle on öelda, et...

Tervitan sind, kas kuuled –
on seal hommik või on õhtused tuuled?
Kuidas on ilmad kuumad?
meil siin sajab, meil siin valmivad õunad.

Refr. Sul mõttes soovin head..

Öelda, et sinust ma hoolin.
Kuidas su hääl, sinu hääl
mind nii õnnelikuks teeb.

Värin käib mul üle selja,
jälle teed mu kulul nalja.
Oma võimu ära näita,
olen niigi peata!

Kas oled sa see, kes täna õhtul veel
võtab rindu südame?
Ja valiku teeb, ainus šanss on see –
näidata et oled mees!

Nii ma teen, nii ma tõesti täna teen!

Refr. Sinu valinud ma, valinud nüüd ma!
:,: Olen sinu valinud ma, valinud nüüd ma! :,:
On kindel see ja nii ma teen!

Kui sul niigi kõik on selge,
mida ootad siis veel?
Ainult veidi juurde julgust.
Ja ongi kõik!

Ma valiku teen, täna õhtul veel!
Sa mõtle veel!
Lihtsalt nii mind kätte ei saa!

Ma valiku teen, võtan hoogu veel!
Jah, hoogu veel!
Ainus võimalus on see!

Nii ma teen, nii ma tõesti täna teen!

Refr. :,: Sinu valinud ma.. :,:

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab, kus
on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus
keel võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur.. :,:

Ma ju palusin, mind ärge tulge saatma,
kui ma lähen siit, kus mul on olnud hea.
Tahan tunda, kuis selja taha vaatan,
siia tagasi kord tulema ma pean.

Tahan seisma jääda maja taga sillal,
kuivand oksa tahan jõkke visata.
Ja siis vaadata, et kuis ta kaob ja millal
talle järgmise võiks sappa lisada.

Refr. :,: Lind on õhus, kala vees.
Sina minu südames. :,:

Üsna imelik, et igal aastal vähem
on meil rääkida, mismoodi elu läind.
Aga koos on olla aasta-aastalt lähem,
justkui paremini oleks üksteist näind.

Enam ööseks jääda meil ei ole kombeks,
õigel ajal teame kella märgata.
Kui ka peol on jõudu üle minna homseks,
järjest armsam meil on kodus ärgata.

Refr. :,: Lind on õhus, kala vees.. :,:

Tahan kinni hoida millestki, mis püsib,
nii ma näen kuis olen muutunud.
Ja ei jõgi minult enam palju küsi,
nii ma tunnen kuis mind aeg on puutunud.

Ma ju palusin, mind ärge tulge saatma,
kui ma lähen siit kus mul on olnud hea.
Tahan tunda kui selja taha vaatan,
siia tagasi kord tulema ma pean.

Aga ikkagi teid seismas näen ma uksel,
nõnda tuttav on see vaikimise keel.
Ja ma tean - see pole saatmine, vaid kutse,
kõige rohkem ühe tunni istun veel,

Refr. :,: Lind on õhus, kala vees.. :,:

Sõbrad, tulge ja istume maha,
mul on vein ja ilmatum aeg.
Sellel hetkel just teiega tahan
olla koos ja teha üks naer.

Leidkem aega, et kohale tulla,
pole tarvis teil pruukida suud,
võime lihtsalt üksteise jaoks olla –
kui on öö, näiteks vaatame kuud.

Refr. Sest nüüd ma tean, et iga päev
võin käe teil anda ma.
Sest te olete siin,
olete siin
:,: ja mina olen ka. :,:

Mul on alati olnud üks komme –
igatseda, kui ma teid ei näe.
Ja kui mitte täna, siis homme
küsin kindlalt, et kuidas teil läeb.

Olen teie jaoks siis, kui on vaja,
ja kui pole, olen ikkagi.
Mul on kaks kätt, olen kallistaja
ja mu laul kõlab lõpuni.

Refr. Sest nüüd ma tean..

Ja nüüd ma tean, et iga päev
võime kokku kuuluda.
Teil on mulle käsi,
mulle käsi
:,: ja minul teile ka. :,:

Refr. Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.
Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis meie vajame neid,
sest nad tulevad taas, kas sa ootad või ei.

Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel.
Ja ma äkki läbi jäätund klaasi siis su silmi näen.
Sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka.
Ja jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad.

Refr. Hetke vaid mõni mälestus kestab..

Sellest päevast saab nüüd õige mitu lund
ja muudki veel.
Tundub nagu oleks toona näinud und
ma õhtu eel.
Nüüd mu akna taga ulub jäine tuul
ja kurb on meel,
kuigi aken on just nõnda nagu siis lilledes.

Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel.
Ja ma äkki läbi jäätund klaasi siis su silmi näen.
Sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka.
:,: Ja jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad. :,:

Kallid juudivennad,
võtkem kätte relvad,
mida saatsid meile
sõbrad USA-st.
Alistagem naaberrahvad,
võtame neilt ära nafta,
varsti meie on Araabia.

Refr. :,: Suureks saab Iisrael,
meie on Jeruusalemm.
Rõõmustab siis onu Sam
tam-tam-ta-ram. :,:

Kõlab Siinai kõrbes
meie sõjahõige,
Iisrael üle kõige,
innustab meid USA,
vilistame ÜRO-le,
sõit läeb otse Kairo poole,
varsti meie on ka Aafrika.

Refr. :,: Suureks saab Iisrael.. :,:
Kellel pole kongus nina,
sellel tuleb anda tina.
Rõõmsalt loodab meie peale USA,
palume siis onu Sami,
et meil kingiks aatompommi,
varsti meie on ka maakera.

On palju luuletustes öid –
neis iga hetk on nagu surematu leid.
Need ööd on avasilmi unistatud ööd,
kus tuhas sädelevad kuldsed söed.

Need ööd on alati kui peod,
kus leegiks kuumenevad igatsuste eod.
On palju luuletustes helisevaid öid –
miks elus harva kohtab neid?

Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai,
see suveöö ei loodud luulelennust vaid.
Siis sulle näis, et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö.

On palju luuletustes öid,
mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid –
me nagu karnevalipääsmeid hoiaks käes,
kuid ikka keelatud on sinna pääs.

Need ööd on eksideski head,
neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist pean.
On palju luuletustes igavesi öid –
miks elus harva kohtab neid?

Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai,
see suveöö ei loodud luulelennust vaid.
:,: Siis sulle näis, et lausa lõputa on see,
kuid mulle lühikeseks jäi
me helgeim suveöö. :,:

Kuid mulle lühikeseks jäi valge suveöö, sõnadeta
öö, südamete suveöö.

Refr. Päikene paistab ja loodus lokkab,
kätte jõudnud suvi.
Lõokene lõõrib ja õu kõik rõkkab,
kätte jõudnud suvi.

Oli karvamütsi aeg juba ammuilma otsas, higi voolas ojana.
Saapad olid väik’sed ja kindad olid aukus, püksisääred põlvini.
Sild vajus katki, kui metsas tantsis jänku, üle jõe enam ei saan’d.
Kuskil hange all aga karuott veel tukkus ega teadnud kedagi ta.

Refr. Päikene paistab ja loodus lokkab …

Mõnikord külmataat meil vingerpussi mängis, ahju taha ajas kõik.
Uksed pandi kinni ja olime kui vangis, koolitunnid ära jäid.
Mõni meist jäi grippi, ei aidanud siin miski,
nohu vaevas nädalaid.
Meelest läksid talverõõmud, nagu polekski neid olnud, kuni tuli kevad päästis meid.

Refr. Päikene paistab ja loodus lokkab …

Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse,
ta lendab mesipuu poole.

Ja langevad teele tuhanded,
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.

Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
kuis ihkad isamaa poole!

Ja puhugu vastu sull’ surmatuul
ja lennaku vastu sull’ surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa poole!

Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
:,: kuis ihkad isamaa poole! :,:

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul.
Ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel
on kureparved kaugel teel.

Taas tihti vihmast märg on rannal liiv
ja alla uttu hääbub silmapiir.
Kus oled nüüd, mu väike viirelind,
ei otsida ma oska Sind.

Nii hell ja hea kõik oli siis,
suurt õnne tundis mu meel.
Külm sügistuul sind kaasa viis –
jäänd ainult unelmad veel.

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja kase kuldses kuues mängib tuul.
Kuid suvi soe ei iial meelest läe,
ta südamesse alles jääb.

Kauneim linn on Eestis Tartu
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
ei sel meelest läe
kaunid tunnid Toomemäel.

Kauneim linn on Eestis Tartu
ja kui saatus sind on viind
ära kaugele,
koju viib su tee,
ikka Tartu tagasi.

Sinna jäid minu isa ja ema,
sinna jäid minu õde ja vend.
Raskel tunnil Tartu linn meid kutsub,
kätte jõudnud on tasumise tund!

Ei me kauem end oodata lase,
võitlus ühine kõiki meid seob.
Me tuleme ja võidame,
Vanemuises laulame.

Kauneim linn on Eestis Tartu
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
ei sel meelest läe
kaunid tunnid Toomemäel.

Veel tuule kinni peab kui mantli hõlma säen.
Hall peni jalgu veab ja ise endal kurku läeb.
Majadest mööda, Suur Lurich, kus juba end süstis,
oopiumiks hingele vastased hingetuna.
Näe, kuidas ajavad vankris end püsti,
kaksikute üksikema hoolekandest tingituna.

Refr. Oodata ei saa, kes homsest teel on,
oodata ei saa ka aeg.
Oodata ei saa, kui meelel veel on
leida kord kõik hea ja tagasi ei tagasi ei tagasi ei
tagasi ei tagasi ei soovi ja ei pea.

Veel tuule kinni peab kui ukse kinni saab.
Hall peni nurka veab ja enne surma naeratab.
Aknast veel näha kuis hoovis teeb viimase süsti.
Äkki penigi viiks kui sel järgi kord tulevad juba.
Pudeli abil veel pinkidel püsti
hulgakesi üksikuna armuannist armetuna.

Refr. :,: Oodata ei saa..:,:

Esi hinnäst
hummogu heräti
kikkalauluga
lätsi jäti
vallalõ väräti
tulku tõõsõ ka

saa-õi maada
tii lätt jo edesi
ümbre mi õi lää
huug om sääne
et sääl kon silmäpiir
ummi varbit nää

:,: oroviir mõtsatii ülõ jõõ ülõ mää
tiiõ-õi kohe tuu elo viil käänd :,:

eelä mi joht olli ja
täämbä mi tulli ja
hummõl mi jälki jo lää
pääväkõ paistus jo
kõgõ mi süämen
ja egäl puul on miil jo hää

täämbä mi tulli
mi olõ-õi ulli ja
hummõl mi jälki jo lää
pääväkõ paistus jo
kõgõ mi süämen
ja egäl puul om miil hää

Mul juba sünnist saati tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees.
Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib.
Mul terve mets vaid ainult sugulasi täis.
Ise olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Kord ema laulis mulle väga kurba viit.
Ja isa õpetlikud sõnad lausus siis:
„Sul ainsaks vaenlaseks on loodud inime.“
Kuid ma ei suutnud uskuda neid sõnu siis!
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees.
Ma julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees.
Mul terve mets ja ainult sugulased need,
mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.

Olen tulnud liiga pikalt teelt.
Tühja maja leidsin enda eest,
ja silmanurgas pisar läigatas.
Ja sahtlipõhjast sinu pildi leian ma
ja seda ainiti jään vaatama.
Mälestused tolmust puhtaks pühin ma,
ei suuda elada ma ilma sinuta.
Siis palun:

Refr. Lase mind sisse külma tormi eest.
Võta mind soojade käte vahele.
Nii ma ukselävel palusin.
Kui sina ukse sulgesid.

Mu maja sinuta nii tühi näib.
Ma nagu vaim toast tuppa ringi käin,
ja õhtul kui ma vaarun voodisse,
ja õhtul kui ma mõtlen jälle sinule,
siis palun:

Refr. :,: Lase mind sisse.. :,:

Ja minu najal vaid seisab
see terve tsirkus koos.
Ma hoolsalt raamatuid täidan
areeni all büroos.

Refr. Kui tahan, peatub lõvi tallena siin.
Kui tahan kõik kolm karu minema viin.
Kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib.

Ma oma andeid ei peida,
siin olen võimas ma.
Ei enne sulepead heida,
kui plaanid täis kõik saan.

Refr. Kui tahan, peatub lõvi tallena siin..

Refr. Ma tuhat korda tänan sind,
et ootasid mu ära, vend,
nüüd edasi peab minema
ja süda olgu mureta.

Üks roheline põrnikas
mind nõndaviisi tervitas,
et ronis minu rännukotile,
sealt vaatas sulle järele.

Refr. Ma tuhat korda tänan sind..

Üks hõbedane sipelgas
sind jõudumööda tervitas,
et ronis sinu rännukotile,
sealt vaatas mulle järele.

Refr. Ma tuhat korda tänan sind..

Üks väike kuldne liblikas
sind nõndaviisi tervitas,
et lendas minu rännukotile,
sealt vaatas sulle järele.

Refr. Ma tuhat korda tänan sind..

Tule kui leebe tuul,
tule minuga, mu kevad suur.
Tule kui tuli ja sära mu teel,
ole tulekuma kaugel ees.
Lendan sinu järel üle maa ja vee.

Saada mind varjuna teel,
kaitse müürina mu habrast meelt.
Tule kui tuli ja sära mu teel,
ole tulekuma kaugel ees.
Lendan sinu järel üle maa ja vee.

Siis, kui lootus kaob
ja klaasiks tardumas aeg.
Siis mu leevendajaks
saama peab sinu naer.

Mind ravitse, mind hoia sa –
ole valgus teel.
Soe tuuleiil
mu kõrval, oo,
mind hoia sa,
oo, mind hoia nüüd,
oo, mind hoia sa.

Tule kui leebe tuul,
tule minuga, mu kevad suur.
Tule kui tuli ja sära mu teel,
ole tulekuma kaugel ees.
Lendan sinu järel üle maa ja vee.

Saada mind varjuna teel,
kaitse müürina mu habrast meelt.
Tule kui tuli ja sära mu teel,
ole tulekuma kaugel ees.
Lendan sinu järel üle maa ja vee

Suure linna tühjad tänavad
ohkavad, on minu sammud neile tuttavad,
öös vaid valgusfoorid vilguvad,
klaasist majad magavad, on aknad pimedad.

Su kaotasin end otsides
ja miski minus purunes –
neid kilde kokku korjata
ei suuda enam ma.

Jäta tuli põlema mu jaoks sa aknas,
täna öösel ära uksi lukusta.
Jäta tuli põlema mu jaoks sa aknas,
ainult nii su juurde näen ma lennata.

See, mis kord jäi meie vahele
tänaseni tekitab mus külmavärinaid.
Maailm kuulus meile kahele,
kuid kas sellest kunagi üldse aru said.

Sind otsides ma kaotan end,
on tormis tiivad rebenend.
Siin pimeduses ekselda ei taha enam ma –
nii võin vaid paluda.

:,: Jäta tuli põlema mu jaoks sa aknas,
täna öösel ära uksi lukusta.
Jäta tuli põlema mu jaoks sa aknas,
ainult nii su juurde näen ma lennata. :,:

Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda.
Ei ole seatina taldadega kingi.
Nad sinust maha peavad jääma supelranda,
kui sina vee all asjalikult kõnnid ringi.

Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha
ei sõber telefoni teel sind tülita.
Et lisaraskus liialt rõhub sinu keha,
siis pinsile saad varem, nagu oletan.

Vaga vesi, sügav põhi.

Kas tunned alati end nagu kala vees sa?
Ei tundu ohutuna mulle sinu koht.
Seal pole millegagi täita oma lõõtsa,
kui juhtub midagi ja otsa lõpeb õhk.

Vaga vesi, sügav põhi.

Sa vee all rahus oma päevatööd saad teha.
See pole sina, kes peab masti ronima.
Ehk vee alt välja tulla hoopiski ei taha,
sest pinnapealsed asjad sind ei huvita?

Vaga vesi, sügav põhi.

Tean tänu sinule on vee peal mitmed laevad,
Tean tänu sinule on merepõhja kaart.
Ma usun, mehed, et teil tasub näha vaeva –
ka vee alt otsida meil tuleb oma saart.

Vaga vesi, sügav põhi.

Tuulevaiksel ööl
tean, mis moodi lööb
udukell su laevaninas,
paigal püsib aeg.

Tuulevaiksel ööl
süda kiirelt lööb.
Oodanud sind olen kaua,
veidi jäänud veel.

Refr. Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel –
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi sinu südames.

Tuulevaikne öö,
udukell vaid lööb.
Käed, mis tahtsid rooliratast,
tahavad nüüd sind.

Kumer silmapiir
lahku meid kord viis.
Sina otsid valget purje,
mina otsin maad.

Refr. Sulle tahan hüüda juba..

Uhti, uhti uhkesti,
Viisk läks Tartust Viljandi,
Kaasas põis ja õlekõrs,
Õlekõrs kui sääseõrs!
:,: Ei saa üle Emajõest,
Hüva nõu nüüd kallis tõest. :,:

Viisk siis ütles targasti
oma seltsilistele:
„Otsas häda, otsas vaev –
Põis on meil kui loodud laev.
:,: Kõrs on mastiks kõlbulik.
Mina olen laevnik.“ :,:

Põis aga vastas põrinal,
väga vägev kõri tal:
„Viisu nõu on imelik:
laev see olgu laberik.
:,: Vaatke, kui ma veeren vees,
kohe oletegi sees!“ :,:

Kõrs siis heitis pikali,
sillakene valmis nii;
Viisk see hüüdis: „Sild on hea!
Mina sammun üle pea!“
:,: Astus sammu, astus kaks:
sillakene katki: praks! :,:

Põnnadi, põnnadi hüppas põis,
naeris, mis ta naerda võis!
„Vaatke, kuidas rumalad
uppusid mõlemad!“
:,: Tõmbas ennast õhku täis
ja karplauhti lõhki käis! :,:

Laul, jah, sündis laul
kord ühe tudengist muusiku peas.
Pea, see väike laul
läks lendu paljude lauljate seas.

Noore ande saatusest
oli see ballaad.
Tulvil tundeis paatosest,
tulvil tundeis paatosest.

Refr. Toob saatus häid veine
vaadiga kui kruusiga.
Kuid saatjaks peab meile kõikjal jääma muusika –
ballaad rändab mööda maad.

Aeg käib oma teid
ja üle lendasid aastad ja kuud.
Aeg viis teele meid,
ei andnud muusikat saatus, vaid muud.

Vana hea ballaadiga esineb see mees
mündikübar jalge ees, mündikübar jalge ees.
Silentium ad cantum – laulu aeg on üürike.
Kõik laulud on antud meile ainult üürile.

Refr. :,: Toob saatus häid veine.. :,:
lendab üle maa.

Refr. Väike neid, oota vaid,
veel on maid, kuhu said
antud hoiule mu armutõotused.
Kuid kui merelt tulen taas,
hüüan rõõmsalt: „Hollarii!“,
ja sul tasku pistan kingiks dollari.

Kui ma laevas olen tööl,
sulle mõtlen päeval ööl,
ja su juustest leitud linti kannan vööl.
Kuid kui sadam neelab mind,
ja jalge all on kindel pind –
ootab mind, ootab mind võõras linn.

Linna tunda pole vaja,
sest kus meremeeste maja,
seal on laulu-naeru kosta alati.
Siin on mehed, kel on kulda,
ja kui röövima ei tulda,
pidu püsida võib varavalgeni.

Liiter viskit peseb maha
huultelt meresoolavaha,
piip on suus ja lahkub sealt vaid suudluseks.
Piigad siin ei ole pahad,
kui on taskus suured rahad,
ühe dollari vaid jätan truuduseks.

Refr. Väike neid, oota vaid..

Igas mereäärses linnas,
kus on laevatatav pinnas,
tüki südamest ma jätnud õitsema.
Kuid kui aastaring saab ümber,
pööran laevaotsa ümber,
ning ma koju sõidan, koju sõidan taas.

Refr. Väike neid, oota vaid..

On päike väljas, kuid ootan ööd.
On kuumus linnas, kuid ootan ööd.
Mis kaasa haarab,
meid kaugustesse viib.

On valguskiired, veel kõikjal toas.
On pooleli kõik tööd, kuid tean.
Kaob päevavalgus,
meid ootab valge öö.

Merede tuules on päikest ja liiva,
nad ootavad vaid, kui me jõuame sinna.
Aeg, millest unistad talvel, on viimaks nüüd käes
ja suvede sooja toob päev.

Refr. Valged ööd meid ahvatlevalt kutsuvad kaasa.
Keegi meid ei keela koos neid mööda ju saata.
Valged ööd. Need on need valged ööd.
:,: Need on need valged ööd. :,:
Valged ööd meid ahvatlevalt kutsuvad kaasa.
Kuuma suvetuulena meid rändama viivad.
Valged ööd. Need on need valged ööd.
:,: Need on need valged ööd. :,:

Oo, sooja suvetuulena.
Oo, soovime vaid rännata.
Oo, keegi meid ei peata
ja nautima suve me peaksime täiega.

On käimata veel nii mitmed teed.
Aeg avastada, nüüd ootab ees.
Meid rahutuks teeb
see ootus valgest ööst.

Merede tuules on päikest ja liiva,
nad ootavad vaid, kui me jõuame sinna.
Aeg, millest unistad talvel, on viimaks nüüd käes
ja suvede sooja toob päev.

Refr. Valged ööd meid ahvatlevalt kutsuvad kaasa..

Oo, sooja suvetuulena.
Oo, soovime vaid rännata.
Oo, keegi meid ei peata
ja nautima suve me peaksime täiega.

:,: Käes on aeg, kus vabana end tunda võib
ja hing me sees nüüd muusikana voolab.
Rahvas teab, mis teeb – on pidu igaühes meis.
See las kestab veel. :,:

Oo, keegi meid ei peata
ja nautima suve me peaksime täiega.

Laiali on kõik mõtted ja tunded,
laiali on kõik taevas ja maa,
laiali on kõik maailm mu ümber,
laiali on ja muidu ei saa.

Refr. Laiali on kõik mured ja rõõmud,
laiali on kõik taevas ja maa,
laiali on kõik mida ma tunda saan.

Laiali on kõik mõtted ja tunded,
laiali on kõik taevas ja maa,
laiali on kõik maailm mu ümber,
laiali on ja aiaiaijaaa.

Refr. Laiali on kõik mured ja rõõmud..

Mind jälle äratab üks vana tantsuviis,
sest rattad laulavad kui tookord minnes siit.
Ma tõusen rutates ja ennast valmis sean,
sest varsti peatub rong vanas vaksalis.

Refr. Siin ta on, vana jaam,
millest kord astusin maailma –
õnne tabama.
Tookord rong lahkus siit
ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.

Ja võtan kohvri ma, on sama lihtne ta,
nii nagu lahkudes, kui rong mind ära viis.
Pea ukski avaneb, mus miski ärkab taas,
veel hetk ja olengi vanas vaksalis.

Refr. Siin ta on, vana jaam..

Perroon mu jalge all on rohtu kasvanud.
Näe, vana kell on seal, kuid aeg on ikka uus.
Mis teada saanud ma, kas taband unelma
või kõik on jäänud nii vanas vaksalis?

Refr. Siin ta on, vana jaam..

Vangile ei meeldi trellid,
karskele ei meeldi viin,
arstile ei meeldi haiged,
ja haigele ei meeldi piin.

President ei kuula rahvast,
rahvale ei meeldi vaht,
vanale ei meeldi noored,
ja minule ei meeldi praht.

Refr. Mulle meeldib naer.
Mulle meeldib armastus.
Mulle meeldib kõik see,
mis meie sees on kaunist veel.
Mulle meeldib puutumata loodus.
Meeldib olla noor.
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos.

Mõnele ei meeldi ausus,
mõnele ei meeldi kuld,
mõnele ei meeldi minevik,
ja mõnele kodune muld.

Tulijale kõik on võõras,
olijatel kaob kultuur,
minejatel tuhmub mälu,
ja väikestel kahvel suur.

Refr. Mulle meeldib naer..

Pankurid ei seedi vaeseid,
vaestele ei meeldi võim,
preestrile ei meeldi saatan,
ja saatanale võõras hõim.

Targale ei meeldi lollide jutt,
koerale ei meeldi rihm,
nõmedus ei seedi mõistuse häält,
ja mulle ei meeldi tugevnev vihm.

Refr. :,: Mulle meeldib naer.. :,:

See öö jääb meeletuna meelde,
varjude mäng keerles täiskuu kumas.
Ta pöördus, hammustades keelde,
varjude mäng keerles täiskuu kumas.

Kirg oli jahtunud pühade ööl,
tunded muutunud varjudeks.
Leidis üks oma pärisosa raskel teel,
teine vaikis kõigest mis ees.

Veel õhtul elu tundus lihtne,
varjude mäng keerles täiskuu kumas.
Iga laul, see lause oli ehtne,
varjude mäng keerles täiskuu kumas.

Üks oli sündinudki võitluse jaoks
teekäijate vaprast soost.
Teine ootas armastust, mis elus ei kaoks,
aga tunne pudenes koost.

Neid teid, neid maid,
ei käida nagu korduvaid.
Neid teid, neid maid,
öö taevas meeles peab vaid.

On öö täis aimamatut algust,
varjude mäng keerleb täiskuu kumas.
Ja hing veel kiirgab valgust,
varjude mäng keerleb täiskuu kumas.

Langes üks täht nagu sähvatav sööst,
kiirgav lend läbi pimeda.
Hele tunne hetkeks välgatab ööst,
aga tõusta enam ei saa.

Neid teid, neid maid
ei käida nagu korduvaid.
Neid teid, neid maid,
öö taevas meeles peab vaid.

Kiirgav lend läbi pimeda.
Langes üks täht nagu sähvatav sööst.
Hele tunne hetkeks välgatab ööst,
aga tõusta enam ei saa.

Karmid sügistuuled
Ammu mind ei heiduta
Isegi, kui kuulen tormide häält
Sihtideni jõudmist ei tornaado takista
Endale ma kindlaks jään
Kuni mul silma vaatad sa
Ja unustan hingata

Refr. Sest oled vastupandamatu
See on uskumatu
Taas olen kõigega ma nõus
Kõik, mis su teele satub
On sõltuvusest paranematu
Sul on vääramatu jõud

Kus iganes ma proovin
Oma peast sind tõrjuda
Palju lihtsam oleks harjuda
Kui sulle ainult annan käe
Siis üleni võrku jään

Refr. :,: Sest oled vastupandamatu.. :,:

Sest oled vastupandamatu
See on uskumatu
Taas olen kõigega ma nõus

Üks veski seisab vete pääl,
ja veskitööd ei tehta sääl,
sest veskimees on väsinud,
ja veskikivid kulunud.

Refr. Oh tule, noor ja tugev mees,
ning vaata ringi veski sees.
Sa otsi riistad ülesse,
ja raiu sooned kivisse.
Tee veskikivid teravaks,
löö aknad puhtaks, säravaks.
Küll tuleb rahvas rõõmuga
siis kõrge veskikoormaga.

Kui koorma otsas istub taat,
hää õnne eluks ajaks saad.
Kui koorma kõrval kõnnib neid,
siis küsi, kas toob linnaseid.

:,: Kas on tal pulmad tulemas,
kas on tal armas olemas.
Kui pole tal, siis juttu tee –
ehk jääb ta sinna veskisse. :,:

See veski seisab vete pääl
ja palju tööd võiks teha sääl,
sest veskimees on väsinud,
ja veskikivid kulunud.

Refr. Oh tule, noor ja tugev mees..

Loojangule vastu kappab üksik hobune,
kuhu viib küll tema tee,
kas tal pole peremeest?
Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lakk,
tolmune on sile nahk, kauneis silmis valuvahk.

Refr. Miks nii on – sind ei vaja keegi enam nüüd,
ja kas on kõiges selles sinul üldse süüd,
et meil kõik masinate abil tehtud saab,
aga sind inimene varsti unustab?

Koplist pääs’nud, aina otsib oma kodu veel,
alles jäänud on küll tee, aga maja pole see.
Põrnitseb sind sajasilmne kivihiiglane,
justkui sulle selgeks teeks, et sa oled viimane.

Refr. :,: Miks nii on.. :,:

Loojangule vastu kappab üksik hobune.
Kuhu viib küll tema tee, kas tal pole peremeest?

Käe ulatab noor paadimees
nii lahkelt neiule,
:,: kes aralt seisab tema ees,
et sõita üle vee. :,:

Refr. Ah silmad, need silmad,
ei iial unune.
Need ilusad sinised silmad
mul võitnud südame.

Kui neiu paadis – algab sõit,
täis õnne kõik maailm.
:,: Ja neiu palgeil punab koit,
tal õnnes särab silm. :,:

Refr. Ah silmad, need silmad..

Ta kaela neiu langeb siis
ja kingib suudluse.
:,: Silm särab rõõmupisarais,
arm tungib südame. :,:

Refr. Ah silmad, need silmad..

Hulk aastaid läind, kuid Viljandi
järv ikka kohiseb.
:,: Hall paadimees sääl ikka veel
neid silmi igatseb. :,:

Refr. Ah silmad, need silmad..

Mõni puu on kuivanud
ja enam ta ei lehti.
Ainult vitsad kuivanud
ja nende võim ei kehti.

Refr. :,: Head lapsed,
need kasvavad vitsata –
arm aitab enam kui hirm. :,:

Kas me teame, kas me teame
lahke sõna võimu?
Sageli me kuulma peame
kärkimist ja sõimu.

Refr. :,: Head lapsed.. :,:

Vitsaga ei aja läbi
vitsal pole lehti,
vits on vilets oksake
ja vitsa võim ei kehti.

Refr. :,: Head lapsed.. :,:

Iga suusataja hoiab endas talve.
Oled sõdur aina – püsima pead valvel.
Tere, luuletaja, saada raamat trükki.
Spordimehed hommikuil teevad kümme kükki.

Kuuled rock'n'rolli,
nüüd on õige aeg.
Tõsta üles käed
ja kaelast rebi krae!

Refr. Võta aega veidi ringi vaadata,
veel ei ole hilja – jõuab elada.
Ava silmad, mõtle peaga, küll sa näed –
leiad rõõmu elus olemise väest.

Seljal inglitiivad – kõhuli sa magad siis.
Luurajatel tihti võib olla saba taga.
Vahel tunned nagu tobe orav ratta peal.
Kõige jaoks ei jagu, kõike tegema ei pea.

Kuuled rock'n'rolli,
nüüd on õige aeg.
Tõsta üles käed
ja kaelast rebi krae!

Refr. :,: Võta aega veidi ringi vaadata.. :,:

Kuigi alati sul kõik ei lähe –
kõike ju ei saagi ette näha.
Ära heidutada sellest lase,
rocki täiega!

Võta aega veidi ringi vaadata,
veel ei ole hilja – jõuab elada.

Refr. :,: Võta aega veidi ringi vaadata.. :,:

Võta aega veidi ringi vaadata,
veel ei ole hilja – jõuab elada.

Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.

Refr. Pesevad vihmad ta marju,
nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügise puu!

Sinule laulan ja sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru,
toetan su tüvele pea.

Refr. Pesevad vihmad ta marju..

Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.

Refr. :,: Pesevad vihmad ta marju.. :,:

Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.

Aias vaikne kõik, puud ei kahise,
loodus virgub taas koidu eel.
:,: Mulle õhtud need
Moskva lähistel
jäävad kallimaks kõikidest. :,:

Veereb jõevoog eemal raugena,
helgib hõbekuu sinkjal veel.
:,: Kõlab, vaibub laul
kuskil kaugemal
nendel vaiksetel õhtutel. :,:

Kullake, miks pead mornilt painutad,
milleks pilku peidad mu eest?
:,: Raske kõnelda,
raske vaikida
kõigest sellest, mis südames. :,:

Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee,
mulle ainult üht tõota veel:
:,: et sul õhtud need
Moskva lähistel
meelest iial ei unune! :,:

Süda, soovin, et su valik oleks vali.
Kaalu, keda kallimaks neidudest pead –
ära tee vaid mõtlematult seda!
Süda, hinda ainult õiget üle kõige –
neidu rõõmsatujulist, virka ja head,
et ma võiksin armastada teda.

:,: Kaks korda enam meil õnne on siis,
kaks korda kenam võib elu tunduda nii.
Süda, hinda ainult õiget üle kõige –
neidu rõõmsatujulist, virka ja head,
et ma võiksin armastada teda. :,:
:,: Et ma võiksin armastada teda. :,:

Ma lõbus õllepruulija,
hõissa ja hõissa!
Ma pruulin õlut lauluga,
hõissa ja hõissa!

Kui õlu vaadis vahutab,
hõissa ja hõissa!
Siis tean, et varsti ta valmis saab,
siis juua saab, jah juua saab.

Mind õlu alati kosutab,
joon kõikide terviseks ma – ahoi!

:,: Vaat’ sina oled Juhan ja mina olen Jaan,
kõik väravapostid ma pikali ‘aan! :,:

Õunapuu all istus tüdruk kui ingel,
kel' õnn oli süles, ning arm paitas pead.
Tüdruk ei osanud tunda ja hoida neid –
ei lasknud olla neil südame peal.

:,: Laa-lii-lu-lii, laa-lii-lu-laa, laa-lii-lu-laa-lalal-laa-
lallalaa. :,:

Õnn näitas tüdrukul päikest ja lilli,
ning lihtsust ja ilu ses maailmaloos.
Armastus mängis tal hõõguvat pilli,
mille keel hoiab südameid koos.

:,: Laa-lii-lu-lii.. :,:

Õnn oma pisikest tüdrukut paitas,
ning kordas, et ilus on see kõik, mis on.
Tüdruk siis naeratas, ning sellest aitas,
et süda saaks aru, kus päikene on.

:,: Laa-lii-lu-lii.. :,:

Ja istus see tüdruk siis kuul,
üks riim oli eksinud suul,
kõrvu, ta kõrvu käis tuul.
Polnud see tüdruk nii suur kui laul.

:,: La-la-laa-la-la-laa-la-la-laa-laa, la-la-laa-la-laa-
laa-la-la-laa. :,:

Ja aeg käis temaga kuul,
ja ajas sai peatuma luul.
Üks riim, mis tüdruku suul,
sai poisile samal kuul, ja laul.

:,: La-la-laa-la-la-laa.. :,:

Ja istus see tüdruk siis kuul,
üks riim oli eksinud suul,
kõrvu, ta kõrvu käis tuul.
Polnud see tüdruk nii suur kui laul.

:,: La-la-laa-la-la-laa.. :,:

:,: Viina joo, kui noor veel oled sa,
küll vanaduses aega on karskust pidada. :,:

Refr. :,: Ah, milleks meile vaja
seda ämmamoori maja?
Selle pummeldame maha,
lähme metsa elama! :,:

:,: Suitsu tee, kui noor veel oled sa,
küll vanaduses aega on kopse ravida. :,:

Refr. :,: Ah, milleks meile vaja.. :,:

:,: Lapsi tee, kui noor veel oled sa,
küll vanaduses aega neid kokku lugeda. :,:

Refr. :,: Ah, milleks meile vaja.. :,:

On nahast kindad sul, su käsi mu käes,
mis kaunis karvamüts ja sall sinu süles.
See on see armastus, las igaüks näeb –
ei õrnus meelest läe, kui kirjutad üles.

Pea sinu deodorandist ringi mul käib,
ei suuda peituda su pilkude eest.
See on ju armastus, mis sulle kuis näib,
kui vajad tugevat ja tõupuhast meest.

Refr. Sa ära ära jahtu kuni ma söön,
sa ära ära jahtu kuni ma tulen,
sa ära ära jahtu kuni teen tööd,
sa minu ahi, mille küte ma olen,
sa ära ära jahtu, ära jahtu kuni on öö.

Mul hing jääb kinni, kui sind tulemas näen,
su pluusikaelusest üks nägemus koidab.
Mu kuumad sosinad, su jääkülmad käed –
see on see armastus, mis unelmaid toidab.

Me õnn on puhvetis ja magamistoas,
me õnn on haigus, mida üheskoos põetud.
Me õnn on piimasaali jahtunud roas –
see on see armastus, mis raamatuist loetud.

Refr. Sa ära ära jahtu..

Ma usun kõike, mis on pärit su suust,
nii tihti vaatan sind ja salaja nutan.
Sa räägid päikesest nii siiralt ja kuust –
see on see armastus, mis viimase võtab.

Kuis keset tänavat end suudlema sead –
eks ole hullematki teinekord tehtud.
Just selles poosis sa mu mälusse jääd –
see on see armastus, mis kinodest nähtud.

Refr. Sa ära ära jahtu..

Ära möödu must lähedalt,
lummalt leidmise rõõm.
Eemalt möödudes vähemalt,
nii ei riiva su lõõm.

Parem mitte sind kohata,
võõra varjuna teel.
Parem kurta ja ohata,
kui sind kaotada veel.

Parem olla vaid minevik,
kättesaamatult jääv.
Liigub lohutav inimlik
meelepeeglite hääl.

Aina kordamas kähedalt:
ära puuduta mind!
Ära möödu nii lähedalt,
liialt vajaksin sind.

:,: Ära möödu must lähedalt! :,:
:,: Ära möödu must lähedalt! :,:

:,: Ära möödu must lähedalt! :,:
:,: Ära möödu must lähedalt! :,:

Aina kordamas kähedalt:
ära puuduta mind!
Ära möödu nii lähedalt,
liialt vajaksin sind.

:,: Ära möödu must lähedalt! :,:
:,: Ära möödu must lähedalt! :,:

:,: Ära möödu must lähedalt, lähedalt! :,:
:,: Ära möödu must lähedalt, lähedalt! :,:

Päev paistab hommikul helge,
võib-olla isegi helge,
tean, et see on vajalik mulle.
Seniks, kui ma taas kuulen,
et keegi jälle on teinud mu maha,
teadnud nii täpselt, et ma olen paha.

Refr. Ära piina mind, ma ei ole sul ees.
Ma tean – sa tunned sest mõnu.
Ära näe mind, kui võid, ma pole su teel,
ära arva, et kardan su sõnu.
Ära piina mind, ole vähemalt see,
kellest lugu võiks pidada keegi.
Ära taha enam teada, mida ma teen,
ära nuhi – palun lõpeta seegi.

Öö tuleb jällegi kergem,
võib öelda isegi helgem.
Taas kallis võtab mu sülle,
ta hoiab tunded kõik mulle.
Tean, et ööl see rahutus raugeb,
kuid jälle hommik – see polegi kaugel.

Refr. Ära piina mind, ma ei ole sul ees..

Ära mind piina.
Ära mind piina.

Refr. :,: Ära piina mind, ma ei ole sul ees.. :,:

Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta.
Kallas veest jagu sai, kaldast algas maa:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.

Peagi siin kokku said esimemm ja -taat,
vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid.
Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt,
oli töö, oli vaev sellel maal.

Refr. Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa,
oled mu hingele lähedal.
Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa,
oled mu südames sügaval.

Tulega, mõõgaga tuli võõras mees,
häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi.
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake,
pisaraist märjaks sai kogu maa.

Refr. Eestimaa, Eestimaa..

Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal,
taadi maa, memme maa endiselt on ta:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.

Refr. :,: Eestimaa, Eestimaa.. :,:

(Oota vaid)
Vahel keset ööd ma tunnen korraga kurbust,
ja nukker on mu meel.
(Oota vaid)
Mõnel vaiksel ööl ma näen nii lummavat und,
kuid siis, kui üles ärkan, keelab mind hirm.
(Oota vaid)
Mõnel vaiksel ööl ma aina igatsen, ootan,
ja sel hetkel äkki haarab mind õud.
(Oota vaid)
Mõnel vaiksel ööl mind sünge pimedus lummab
nii, et vastu panna puudub mul jõud.

(Oota vaid, öölaps)
Kuulen kauget häält, mis kutsub mind.
(Oota vaid, öölaps)
Kuulen kauget häält, mis kutsub mind.

Refr. Vabaks saab vaid loobudes,
kui sa hülgad maise pinna,
ja märkad peagi joobudes,
et sa maksid õige hinna.
Hellalt kokku meid sulatab öö,
taevas Linnutee vöö –
meid kannab üle tähtede ja kahtlused viib,
meid valguse eest kaitsvat varju kannab mu tiib.

Sa oled ere täht, mis vaid öös võib hiilata.
Mu südame kui säraküünla süütasid sa.
(Sind) Mind ootab ees elu pikk –
sest ööst algab uus igavik.
Sellest ööst algab kõik (igavik).

Kartsin kord, et südame ma kaotada võin,
nüüd vist kaotan mõistuse ka.
All tundemeri lai ja kuskilt ei paistagi maad.

Kartsin kord, et armastus lööb segi mu pea,
nüüd on segi kõik minu sees.
Kuuvarjutus on see, kui maa seisab päikese ees.

(Oota vaid)
Mõnel külmal ööl näib nii, et põgenema
pean su eest veel kuni suudan ma.
(Oota vaid)
Siis, kui kutsud mind, ma olen valmis kõike jätma,
olgu kasvõi põrgutuli me siht.
(Oota vaid)
Mõnel vaiksel ööl ma näen, et tähti taevas süütab
hingeleek, mis särab silmades sul.
(Oota vaid)
Mõnel kaunil ööl ma annaks ära oma elu selle eest,
et sind näeks koidikul.

(Oota vaid, öölaps)
Kuulen kauget häält, mis kutsub mind.
(Oota vaid, öölaps)
Igatsusest jalge alt kaob pind.

Refr. Vabaks saab vaid loobudes..

Kartsin kord, et südame ma kaotada võin,
nüüd siis kaotan mõistuse ka.
All tundemeri lai ja kuskilt ei paistagi maad.

Kartsin kord, et armastus lööb segi mu pea,
nüüd on segi kõik sinu sees.
Kuuvarjutus on see, kui maa seisab päikese ees.
All tundemeri lai ja kuskilt ei paistagi maad.
Kuuvarjutus on see, kui varjata tundeid ei saa.